Vello Vikerkaar: Kofi ja mina

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vello Vikerkaarkolumnist

4. mai 2013, 00:00

Vanglasöökla hoiak: kahvel pigistatud paremasse kätte, vasak käsi laual taldriku kaitseks. Sõnavaragi on vanglalik, iga kolmas sõna on «hui». Rõivad on Hiina päritolu, nii ehtsad brändirõivad, kui sealt tulla saavad, firmanimed näkku kargamas kui reklaamplakatilt. Kolmandikul rühmast on seljas erepunased dressid, seljal suurte ladina tähtedega RUSSIA.

Nende taga seisab Mustafa Kemal Atatürk, kes on juba loomu poolest ainulaadne ja kelle tiitlit mitte lihtsalt ei anta kellelegi teisele, vaid on lausa keelatud seda kanda. Vesti ja ülikonnaga mees, rinnataskust paistmas taskurätik, jälgib ümbritsevat kullatud raamist.

Tema ilmalik riik vabastas nii palju naisi ja nüüd vaatleb ta neid imestusega. Nad on kaunid, palju kaunimad kui mehed. Nad istuvad jõude, näo ees loorina uskumatult suured päikeseprillid. Kas nad on leppinud oma saatusega või hoopis haaranud saatusel sarvist?

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles