Märt-Matis Lill: Ixili park

Märt-Matis Lill Foto: Erakogu

Mind on juba pikemat aega hämmastanud Eesti poliitilises diskussioonis järjekindlalt avalduv piiratus ning mingi kummaline ortodokssus ja ideoloogiline puhtus, mis kohati võib võtta päris absurdseid mõõtmeid. Seda võis näha muu hulgas Reagani ja Thatcheriga seonduvate mõtteavalduste puhul.

See paatos ja ülistav kirg, mida Eesti poliitikud ja ka mõned kommentaatorid Reagani ja Thatcheri surma puhul koorina väljendasid, oli vähemalt minu jaoks päris piinlik. Selge on see, et nii Raudsele Leedile kui ka «kurjuse impeeriumi» vastase võitluse peaideoloogile on Eestil põhjust tänulik olla. Aga see, millist vääramatut ainuõigsust neile kahele omistati, viis selle diskussiooni pigem hagiograafia kui poliitilise analüüsi valda. Ma saan aru, et surnute kohta halba üldiselt ei räägita, aga kui on tegemist oluliste poliitiliste figuuridega, siis nende pärandi objektiivne analüüsimine on sellistel puhkudel ju täiesti loomulik. Ei ole vist eriti võimalik, et kahe niivõrd võimsa ja mõjuka liidri pärand oleks üheselt positiivne.

Reagani puhul tuldi välja lausa ideega nimetada üks park tema järgi. Mind huvitaks, mida arvaksid sellisest žestist näiteks Panama, Nicaragua või Guatemala elanikud. Millegipärast ei käinud need kolm maad Reagani pärandi hinnangutest Eesti ajakirjanduses peaaegu kordagi läbi. Ometi oleks võinud. On ju need maad kogenud Reagani suurriikliku künismi või kirgliku antikommunismi väga sünget poolt. See, kuidas tema administratsioon toetas mõningaid parempoolseid diktaatoreid, tegi temast kaasosalise mitmetes tsiviilelanikkonda puudutanud verevalamistes. Guatemala puhul aga ulatusid jõhkruste mõõtmed lausa genotsiidini, mille läbiviijaks loetakse Guatemalas lühikest aega võimul olnud kindral Efraín Ríos Montti. Viimase juriidiline immuniteet lõppes eelmisel aastal ja tänu sellele on Montt inimvastaste kuritegude eest nüüd taas kohtusse kaevatud. See aga on toonud uuesti teravalt päevavalgele Reagani pärandi tumedama poole.