Saatejuht Pavel Kostitsõn: sensitiivi poole pöörduge alles viimases hädas!

Polegi skeptik: kuigi saatejuht Pavel Kostitsõn istub ütlasi ka «Selgeltnägijate tuleproovi» ­žüriis, pole tegemist skeptikuga. Tema elus on olnud piisavalt kummalisi juhtumisi, et üleloomulikku uskuda. Foto: Первый Балтийский канал

Nädalal, mil nõiad Blocksbergi mäel tantsu lõid, vestlesime Ukrainas tehtava «Selgeltnägijate tuleproovi» saatejuhi ja žüriiliikme Pavel Kostitsõniga. Üllatusena selgus, et ta ei suhtu sensitiivide tegevusse sugugi skeptiliselt.

Pavel Kostitsõn (38) on näitleja ja lavastaja, aga ka Ukraina megastaari staatuses teletäht. Ning ega tema tuntus endise Nõukogude Liidu alal väiksem ole. Isegi Eestis on Kostitsõni nägu tuttav, sest juba pikemat aega näeme teda igal laupäevaõhtul Pervõi Baltiiski Kanalil eetrisse minevas «Selgeltnägijate tuleproovis», milles võtavad omavahel mõõtu tugevad sensitiivid üle kogu maailma.

Kuigi Kostitsõn on saatejuhi rollis ja istub žüriis kõrvuti maailmakuulsa maagi Uri Gelleriga, hindab ta võistlejaid päris kriitiliselt. Tal endal teadupärast üleloomulikke võimeid pole, kuid järgnevas intervjuus tunnistab ta, et tegelikult on need olemas meil kõigil, paraku ei oska enamik neid kasutada.  

Arteri telefoniintervjuugi ei möödu kummaliste viperusteta – veidral moel katkeb kõne kolmel korral ning Kostitsõn nendib naljaga pooleks, et ilmselt üritavad jutuajamisse sekkuda mingid müstilised jõud.

Hinnatud saatejuht on ühes varasemas usutluses tunnistanud, et tihti on 12-tunnised võttepäevad väga pingelised. Päev enne Arteriga vestlemist naasis ta aga lühikeselt puhkusereisilt Pariisi, kus käis oma lemmikbändi One Republic kontserdil.

Millest te «Selgeltnägijate» saadet tehes rohkem väsite, kas pikkadest võttepäevadest või mõtteenergiast, mis seal valitseb?

Inimene, kes on endale valinud saatejuhi ameti ja siis kurdab, kuidas ta võtetel või ise intervjuusid andes väsib, teeb küll pattu. Kui sellist juttu kellegi suust kuulen, ajab see naerma, sest kui töö nii hirmsasti väsitab, võiks ju ametit vahetada. Näiteks sütt kaevandama minna – seal ju inimesed ei väsi!

Noh, see vastus oli antud huumoriga. Aga kui tõsiselt vastata, siis üritan «Selgeltnägijate» tegemisse suhtuda kui tavalisse tööprotsessi. Kui töötaksin sokivabrikus või kaevanduses, suhtuksin samamoodi. Saatejuhi töö pakub mulle rõõmu, ma armastan seda.

Nagu ka tööd kinos või teatris. Väsimus, mis sellest tööst tekib, on meeldiv. Selgeltnägijate võimalikust negatiivsest energiast üritan eemale hoida, ehitades enda ja nende vahele mõttelise kiviseina. See pole hüsteeriline kartus needmise või halva silma ees, aga kui viibid nendega 12 tundi järjest kinnises ruumis, väsitaksid nad ja hakkaksid närvidele käima isegi juhul, kui oleksid tavalised inimesed.

Kui aga võtteplatsil on ekstrasensid – rõhutades sõna «ekstra» –, siis on kõik, nii positiivsed kui ka negatiivsed emotsioonid eriti tugevad, kindlasti kaks-kolm korda tugevamad kui tavaolukorras, ning siis … (naerab) sellise nähtamatu seinata oleksin viie aasta saatejuhtimisega muutunud halliks ja elujõust tühjaks imetud hamstriks. (Naerab.)

Kui režissöör ütleb platsil «stopp» ja päev saab läbi, sõidan koju ning lähen kohe duši alla, vaheldumisi külma ja kuuma. Ega meie esivanemad siis asjata rääkinud, et needmise ja halva mõju vastu on tõhusaim vahend voolava vee all seismine.

Vaat selline ongi minu jaoks võttepäeva õnnelik lõpp. Juhtub muidugi, et jõuan koju meeletu peavaluga, kuid ma ei seostaks seda sensitiivide halva mõjuga. Sest halvasti võis mulle mõjuda ka näiteks operaator või kes tahes.

Näete, juba oskate nähtamatut seina enda ja teiste vahele ehitada! Öelge, kas viis aastat tagasi suhtusite sensitiividesse ja nende tegevusse kriitilisemalt kui praegu.

Sellised küsimused toovad mu näole alati naeratuse. Miks keegi kunagi ei küsi, kas mul ka enne selle saatesarja tegemist nendega kokkupuuteid oli?

Mõistan, et praegu räägivad sellest saatest kõik, aga ikkagi – inimesed, kes pole müstika, kõrgema mõistuse, teispoolsuse, paralleel- või nähtamatu maailmaga oma elus otseselt kokku puutunud, seda kas või kombanud, ei suuda neisse nagunii lõpuni uskuda, olgu selleks kas või mõni ese, mõni märk, unenäod või reaalselt toimunud sündmused. Kahtleme selles viimse võimaluseni, sest oleme liialt ratsionaalsed, ateistid jne.

Minu elus on selliseid müstilisi märke olnud väga palju. Ei saa öelda, et hakates sarja «Selgeltnägijate tuleproov» juhiks, sai minust üleöö paralleelmaailmadesse, vaimudesse ja kummitustesse uskuja – muidugi mitte!

Teate, kui olete surma lävel seisnud, ise seda teadmata, ja jumal on andnud teile valiku, kas astuda samm edasi või mitte, siis … Selliseid  olukordi on mul palju olnud. Võtame või juhtumi lapsepõlvest, kui elasime perega Tšukotkal.

(Kui Kostitsõn oli viieaastane, elas nende pere polaarjoone taga. Kord tuli isa talle lasteaeda järele ning koos mindi jõe suudmealale, kus väike poiss – keset metsikut loodust – ikka käia armastas. Ükskord, joostes mööda kaatritrappi, otsustas ta teekonda maismaale lühendada ning hüpata kaatrilt otse liivarannale, kuid jäi äkitselt seisma.

Miks, ei oska ta öelda, küll aga aimab. Sest mõni hetk hiljem nägi poiss, et suur osa kaldast oli vahepeal jäise vee alla mattunud. Samal hetkel oli isa käivitanud mootori ning kui ta oleks hüpanud, poleks isa poja appihüüdeid kuulnud.)

Olin küll väike, aga üritasin juba siis juhtunut analüüsida, ning olen leidnud ka vastuse. Ja mida vanemaks saan, seda rohkem on seesugused juhtumid mu elus omandanud seaduspärasuse tunnuseid.

Olen veendunud, et igaühel meist on sensitiivivõimed olemas, need on meiega sünnist saati kaasas, aga me lihtsalt ei taha seda kui erilist annet tunnistada, õigemini kardame. Teisalt on maagide ja nõidade käsutuses samasugused igapäevased vahendid, nagu meie kasutame triikimiseks triikimislauda.

Rõhutan: kui te pole elus millegagi kokku puutunud, ei tähenda see, et seda asja pole olemas.
Aga miks näiteks on mõni inimene sümpaatsem kui teine? Kuidas seletate ütlust, et kõige tähtsamat silmaga ei näe?

Minu elus on kujunenud niimoodi, ja loomeinimestega ongi tihti nii, et nad kõnnivad eluteed üksinda. Kui mitte totaalses üksinduses, siis koos väga väheste sõpradega. Minul on selliseid sõpru ühe käe sõrmede jagu, täpsemalt paar tükki.

Teate, mis mõjub inimestele kõige hävitavamalt, eriti kui oled tuntud avaliku elu tegelane? Ma ei väsi kordamast – ja minu suust võib see juba lausa tobedalt kõlada –, et kõige hirmsama needuse võib sulle peale panna inimene, kes sind kadestab.

Musta inimlikku kadedusse on koondunud tohutu hunnik halba energiat. Seetõttu ei saa öelda, et jagan inimesi kahte lehte: kes sümpatiseerib ja kes mitte. Kohates eluteel võõrast inimest, suhtun temasse eelarvamustevabalt, ma usun temasse.

Ma usun võõrasse inimesse ega ürita temas näha kurjategijat või alatut tegelast, kes otsib meie suhtlemisest omakasu. Olen nendega ikka lahe säga (vene k rubaha-paren – toim), mis sest, et olen 38-aastane ja selleks vanuseks üle elanud olukordi, mil mu avali hinge on sülitatud.

Võiks eeldada, et pärast seda olen muutunud elu ja inimeste suhtes ettevaatlikumaks, aga tegelikult on ainus järeldus, mida olen teinud, see, et olen oma suhtlusringkonda vägagi piiranud. Suhtlen nendega, keda tunnen ammuilma, lapsepõlvest saati. Nimetage seda kuidas tahate, kas või sotsiopaatiaks või psühhoteraapiaks. Elan reegli järgi: ära haava ennast ega teisi.

Millises olukorras tahaksite ise oma tulevikku teada?

Mitte mingisuguses! (Muheleb lõbustatult.) Ausalt! Viis aastat äärmiselt tugevate sensitiividega külg külje kõrval võtteplatsil viibida … Ma oleksin võinud neilt iga päev oma tuleviku kohta küsida või paluda, et nad mulle miskit nõiuksid – näiteks helget tulevikku, raha, luksusjahti või eralennukit. Kuigi keegi seda ei usu, kinnitan siiski, et ma pole kordagi nende poole selliste küsimuste või abipalvetega pöördunud. Et needke kedagi või tehke kellegi suhtes armumaagiat.

Miks? Sest jumal tänatud: mu elus pole olnud olukordi, kus oleksin kaalunud pöördumist sensitiivi kui viimase instantsi tõekuulutaja, viimase lootuse poole. Kordan: jumal tänatud!

Muidugi tuleb inimeste elus ette olukordi, kus nad enam muud väljapääsu ei leia, ja ma mõistan neid. Kuid ka vägevaimad selgeltnägijad ja tervendajad ja maagid on üht meelt selles, et kui teie elus pole saabunud hetke, mil tõesti häda härja kaevu ajab, pole vaja nende poole pöörduda.

Pealegi on sensitiivide ja tervendajate seas esmaklassilisi spetsialiste äärmiselt vähe, ainult üksikuid, ning teil on suur võimalus minna abi paluma šarlatanilt, kes raha lugedes lubab teile ka helget tulevikku, kuid tegelikult teeb teile hoopis halba. Sest peenmateriaalset maailma polegi nii raske mõista, aga vigu parandada on väga keeruline, vahel koguni võimatu. Nii et parem ärge trügige sinna, kus te millestki miskit ei jaga, kuhu lihtsurelikul asja pole!

Kuidas hindate teie sarjas kaasa löövat Eesti esindajat Ilona Kaldret?
Ilus naine! (Naerab lõbusalt.)

Ilona saabus meie projekti juba küpse spetsialistina, osales ta ju edukalt Baltimaade tuleproovis. Kui võtteplatsile ilmus temasugune efektne naine, kes pealegi on oma organismi poolest unikaalne – te ju teate, et tema siseorganid on justkui peegelpildis –, siis ootasime temalt imesid, kõrgeid tulemusi, ja loomulikult neid me ka saime!

Mis sest, et kogu maailmast saabunud sensitiivide hulgas tundis Ilona end algul ebamugavalt. Tema silmis peegeldus hirm ja minu meelest ta edusse ei uskunud, ehkki seda väga tahtis. Kõik muutus, kui ta esimesi häid tulemusi saama hakkas ja tema enesekindlus kasvas.

Praegu osaleb ta erisarjas «Juurdlust toimetavad selgeltnägijad», mis meil Ukrainas on erakordselt populaarne. Tänaseks on Ilonast saanud kogenud spetsialist, ta teeb aktiivset koostööd ka teie politseiga. Tema abiga on juba avastatud kolmteist kuritegu.

Olete sügavalt usklik inimene. Te ei arva, et sensitiivid ja selgeltnägemine on saatanast?

(Paus.) See on küsimus, mis puudutab inimeste religioosseid tundeid ja nõuab ettevaatlikku vastust, et kedagi mitte solvata.

Siiski on mul ka selle kohta oma arvamus.
Kui püüame süveneda religiooni ajalukku, siis näeme, et nii Euroopas kui ka slaavi riikide paganausus oli maagial ja jumaluste kummardamises tähtis roll.

Veejumal, tulejumal, tuulejumal, päikesejumal … Ka see oli inimestele religioon, usk. Jah, saabusid ristiusulised ja absoluutselt kõike paganlusse puutuvat hakati pidama patuseks, aga vabandage väga – nüüd lisan meie tõsisesse vestlusse pisut huumorit ja hakkan rääkima ropendamisest.

Paganluses kasutati vängeid sõnu eranditult selleks, et ebapuhtaid, kurje vaime eemale peletada. Ropud sõnad olid suunatud kurja vastu, nii imelik kui see ka pole. Avage mõni religiooni ajaloo raamat ja leiate sealt mu sõnadele kinnitust.

Ropendada tähendab sisuliselt sama mis risti ette lüüa, ning rääkida sellest, et ropendada on patt – see on lihtsalt rumal. Seda arvavad vaid harimatud või pimedas usus elavad inimesed, mida pean sama halvaks kui olla uskmatu. Uskuda tuleb südamega, mitte kummardada kümmet käsku nagu lambakari.

Pavel Kostitsõn

Sündinud 5. jaanuaril 1975 Ukrainas Jevpatorijas meremehe peres