Karzai intervjuu Tallinnas: jään õnneliku ekspresidendina kodumaale

Hamid Karzai ja Toomas Hendrik Ilves eile Kadriorus. Foto: Andres Haabu

Täna hommikul Tallinnas Postimehele ja Päevalehele antud intervjuus lubas Afganistani president Hamid Karzai, et jääb pärast teise ametiaja lõppu 2014. aastal edasi kodumaale ega sekku liialt mantlipärija töösse.

Mis olid teie esimesed mõtted, kui teid nimetati vahevalitsuse juhiks 2001. aasta lõpus ja kui palju nendest ootustest on läinud nii, nagu te lootsite?

Bonni konverentsi ajal [2001. aasta detsembris] olin mina ühes Kesk-Afganistani külas. Kui mulle Bonnist helistati, et konverents kaalub minu nimetamist, olin väga üllatunud. See ei olnud üldse minu kavatsus, ma ei arvanud, et ma isegi ellu jään.

Kui mind presidendina välja kuulutati… See oli kummaline päev. Vaid 20 minutit enne seda pommitas USA lennuk kogemata meie peakorterit. Meie ümber oli väga palju surnuid ja haavatuid ning ma ise olin haavatud, kui mulle helistas sõber BBCst, et mind on valitud presidendiks.

Minu esimene mõte läks Afganistani hüvangule, vägivallata ning rahulikule ja stabiilsele riigile. Osa sellest on saavutatud. Teist osa – julgeolekut – mitte. Ma loodan, et me jõuame sinna.

Teie presidendiaeg hakkab lõpule jõudma, kas on midagi, mida te teinuks tagasi vaadates teisiti, mida te kahetsete?

Ma usun, et ma tegin kõike nii, nagu ma pidasin õigeks. Ma oleksin jätkuvalt vastu tsiviilohvritele. Ma toetan jätkuvalt inimõigusi Afganistanis. Ma jätkan väga otsekohest, avatud ja avalikku suhtlust USAga. Ma jätkaksin Talibanis olevate afgaanide vendadeks kutsumist. Ma kritiseerin neid kohti, kus ma näen ülekohut Afganistani suhtes ning ma tunnustan ja hindan seda, kui Afganistani toetatakse.

Teisiti teeksin ehk mõningaid seadusi, meie põhiseaduse. Nüüdseks saadud kogemuse põhjal ma võib-olla teeksin teistsuguse põhiseaduse.

Üks teie peamisi valimislubadusi oli see, et 2014. aasta lõpuks lõpetavad NATO väed Afganistanis lahingoperatsioonid. Milliseid teisi eesmärke te oma teise ametiaja lõpuks saavutada plaanite?

Ma loodan, et me suudame Afganistani rahu tuua, et me suudame tuua läbi rahuprotsessi afgaanidest Talibani tagasi Afganistani. Ma loodan, et me saame ka korraldatud valimised, mis on vastuvõetavad afgaani rahvale – mis on õiglased ja mille puhul ei nähta USA ja nende Lääne-Euroopa liitlaste sekkumist ning mida nähakse ka kui afgaani valitsuse poolt õiglaselt korraldatuid, et järgmist Afganistani presidenti peaks seaduslikuks kogu afgaani rahvas.
Et järgmine president – see mees või naine – tunneks samuti, et kõik afgaanid aktsepteerivad teda ning et ta teeniks kõiki afgaane.

Palju räägitakse teie isiklikust tulevikust, mis teist saab pärast tuleva aasta valimisi.

Ma jään riiki. Valitsus juba ehitab mulle maja, nagu seda näeb ette Afganistani põhiseadus. Mistap ma jään õnneliku endise presidendina Afganistani. Väga õnnelikuna.

Aga te olete suurema osa oma elust olnud poliitiliselt väga aktiivne, selle käigus isegi oma eluga riskinud. Kas te tõesti usute, et suudate pärast oma teise ametiaja lõppu lihtsalt taanduda ja võtta aja maha?

See on väga oluline küsimus. Kui ma teenisin presidendina, rasketel hetkedel, kui ma langetasin otsuseid olulistes küsimustes, eriti siis, kui ma langetasin otsuseid Ühendriikide ja selle osas, kuidas nad end Afganistanis ülal pidasid terrorismivastase sõja egiidi all, tsiviilohvrite küsimuses, selles, mis puudutas mittevajalikke operatsioone Afganistanis, mis ei puudutanud Pakistanis asuvaid terroristide tugipunkte, avaldas mulle toetust ehk üks-kaks Afganistani poliitilist liidrit. Ma tundsin end presidendina vägagi üksi.

Kui mina enam president pole ja järgmine Afganistani president võtab üles need rahvuslikud küsimused läänega liidu toetuseks või kui ta peab lääne sellistele tegevuste vastu astuma, seisan ma tema taga ja toetan teda tugevalt ja poliitiliselt. Ehk ma olen tulevikuski aktiivne, aga aktiivne järgmise presidendi ja valitsuse toetaja. Minust ei saa sekkuvat endist presidenti, üldse mitte, see pole riigile hea. Kuid ma võin olla nõuandja, kui mu nõu on vaja.

Te mainisite, et julgeolekuolukord pole ikka veel selline, nagu te tahaksite. Millal võiks tulla aeg, kui eestlane võiks võtta oma pere ja jalutada Kabuli tänavail ringi oma turvalisuse pärast kartmata?

Niipea, kui rahuprotsess on lõpule viidud, kui Taliban on Afganistani naasnud, kui Pakistanil ja Afganistanil on paremad suhted. Ja see pole enam kaugel. Isegi praegu võite te oma perekonna tuua väga paljudesse Afganistani osadesse rahulikult reisima.

Rääkides järgmisest Afganistani presidendist kasutasite te väljendit «mees või naine». Kas Afganistan oleks valmis naissoost presidendiks?

Meil on palju naissoost paralamendisaadikuid, 28 protsenti neist on naised. Seda on päris palju. Meie töötajaskonnas on naised, meie meedias domineerivad naised, naisi töötab meie hariduses ja panganduses. Põhiseadus annab naistele õiguse valimistel osaleda: hääletada ja kandideerida.

Kahtedel viimastel presidendivalimistel oli naiskandidaate, ma usun, et neid tuleb ka järgmisel korral. Kuid ma kardan, et Afganistan pole veel valmis naist presidendiks valima. Mõned inimesed valiksid naisi, kuid enamik hääletab meeste poolt.