/nginx/o/2013/04/30/1721888t1hadb2.jpg)
Kuigi ühiskonnas kasvab teadlikkus inimõigustega seonduvatest probleemidest, napib tipp-poliitikutes ja ametnikes motivatsiooni inimõiguste tagamiseks jõulisi samme astuda, nenditakse Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruandes «Inimõigused Eestis 2012».
Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper ütles täna avaldatud aruannet kokku võttes, et mitmetes inimõiguse valdkondades nägid aruande koostanud eksperdid eelmisel aastal arenguid paremuse poole.
Näiteks astuti suur samm puuetega inimeste osas, kelle jaoks ratifitseeriti puuetega inimeste konventsioon ja allkirjastati valitsuse ja puuetega inimeste organisatsioonide vahel koostööpõhimõtete memorandum. Suurepärane areng oli vaenuõhutamise eelnõu koostamise algatamine. Paremuse poole liiguvad olid varjupaiga taotlejate jaoks, sest keskus kolitakse Illukalt peagi ära Väike-Maarja valda.
Loobugem «täidame miinimumi ära» põhimõttest
Tajume, et tegelikult ühiskond hakkab liikuma selles suunas, kus ollakse rohkem avatud uutele ideedele. Millegipärast ei ole see jõudnud veel tipp-poliitikute ja ametnike tasandile.
Siiski on Eestis rida põhimõttelisi probleeme lahenduseta. «Võiksime jõuda kaugemale sellest, et meil on inimõiguste osas mingi miinimum olemas,» võttis Käsper kokku tänavuse aruande põhiteesi.
Näiteks pole riik erinevalt enamikust Euroopa maadest läinud kaasa ÜRO resolutsiooniga, mis kutsub üles looma riiklik inimõiguste kaitsega tegelev asutus, mis omab rahvusvahelist akrediteeringut. Selle asemel on vastutus inimõiguste kaitse eest pillutatud laiali ministeeriumide vahel, kelle vastutusalad kattuvad ja see takistab tööd. «Samuti ei ole olemas riiklikku arengukava või strateegiat inimõiguste kaitseks,» ütles Käsper.
Keskuse juht nentis, et inimõiguste eest seisavad küll õiguskantsler ja soolise võrdõiguslikkuse volinik, ent esimese töö on üles ehitatud vaid riigiasutustega seoses tekkinud tagajärgedega tegelemiseks, mitte ennetustööks. Võrdõiguslikkuse volinik on aastaid alarahastatud, nii et tema büroo kulusid katab osaliselt Norra Kuningriik.
Arutelu on, aga eelnõud lõpetavad sahtlis
Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg ütles, et rõõmu valmistavad mitu eelmisel aastal seaduseks saanud inimõigusi puudutavat eelnõud. Samas on Eestis olnud mitu suurt avalikku arutelu, millest sündinud eelnõud on poliittahte puudumise tõttu teadmata ajaks «sahtlisse pandud».
«Tajume, et tegelikult ühiskond hakkab liikuma selles suunas, kus ollakse rohkem avatud uutele ideedele. Millegipärast ei ole see jõudnud veel tipp-poliitikute ja ametnike tasandile,» ütles Meiorg. «Kooselu seadus on jälle mõneks ajaks sahtlis. Soolisest palgalõhest räägiti aktiivselt, jõuti ka tegevuskavani selle vähendamiseks, aga kui hakata seda vaatama, siis seal on ainult pehmed meetmed nagu analüüs ja teavitus ja mida ei ole, on tugevad meetmed.»
Kahetsusväärne näide on justiitsministeeriumi otsus mitte tõlkida seadusakte vene keelde. «See on äärmiselt kurb areng, arvestades, et vene elanikkond moodustab ühe kolmandiku elanikkonnast ja seadused on keerulised isegi eesti emakeelega inimestele.»
Eesti eirab varjupaiga taotlejate inimõigusi
Aruanne märgib, et Eestisse saabuvate varjupaigataotlejate õigused on seni tagamata. Näiteks pole Eesti erinevalt teistest balti riikidest loonud erapooletut monitooringut selle üle, kuidas piivalvurid oma tööd teevad ehk teisisõnu, kas piirilt tagasi saadetavate pagulaste olukorda on piisavalt süüvitud.
Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus aga rikub Eesti riigi nõusolekul rahvusvahelist õigust, leiab keskus. «Eesti praktika on see, et kui inimene esitab varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses, siis teda peetakse seal kinni kuni lõpuni. See on vale ja see praktika peab muutuma. Neil inimestel ei ole võimalik keskuses saada infot oma lähteriigist ja koguda infot, et põhjendada oma taotlust,» ütles Käsper.
Inimkaubandus sai seaduse päitsed pähe
2012. aasta oli märkimisväärne ka inimkaubanduse vastases võitluses – karistusseadustikku toodi sisse inimkaubanduse mõiste ja süüteokoosseis. Mullu registreeriti 32 inimkaubandusega seotud kuritegu, mis põhiliselt seisnesid prostitutsiooniga tegelevate naiste kinnipidamises või ebaseaduslike isikute smuugeldamises üle riigipiiri. Aasta varem avastati 56 inimkaubanduse ohvrit.
Esimene kuulsaim juhtum karistusseadustiku orjastamise paragrahvi muudatuse jõustumist on seotud Indrek Mandrega, kes vahistati prostitutsiooni vahendamisele kaasaaitamise kahtlustusega. Kohtulahendi kohaselt sõlmis Mandre naistega lepingud ja vahendas Luksemburgi klubisse 95 ja Kreeka klubisse 5 naist, teades, et seal tegeletakse prostitutsiooniga. Kedagi ei hoitud klubides vägisi kinni, kuid töö polnud see, milles lepinguga kokku lepiti. Maakohus mõistis Mandrele kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse, mis asendati 1458 tunni üldkasuliku tööga.
Riik ja mittetulundusühingud panustasid mullu oluliselt inimkaubanduse ennetustöösse, kuid kahjuks on inimeste teadlikkus inimkaubanduse ohtudest ikka veel madal. Selleks soovitab aruanne võtta Eestil täielikult üle ELi inimkaubanduse direktiivid ja kaaluda ohvritele kompensatsiooni maksmist.
Naistevastase vägivalla osas soovitab aruanne jätkata teavitustööga eelkõige prokuröride ja uurijate seas, kes on vastutavad piinamisjuhtumite kohtu ette toomise eest. Samuti tuleks uurida, miks on piinamisjuhtumite kohtupraktika Eestis regiooniti väga erinev.