Eri Klasi hommikud on õhtutest paremad

Harjumaa sümfoonia­orkestri ees: uskuge või mitte, aga pruukis Eri Klasil taktikeppi viibutada, kui orkester helisema hakkas. Foto: Mihkel Maripuu

Läinud pühapäev oli maestro Eri Klasile (74) erakordne, sest ta astus esimest korda harrastusorkestri – Harjumaa sümfooniaorkestri – ette.

Harrastusorkestri dirigendipuldis seista on Eri Klasile tõesti sündmus, sest tavaliselt on tema ees olnud aastakümneid vaid kutselised ja maailma parimad kollektiivid. Ent miks ei võiks juuni esimesel päeval Keila lauluväljakul peetaval Harjumaa laulu- ja tantsupeol «Ajamustrid» kõlada samuti kvaliteetne, pealegi eesti muusika?

Muidugi võib, ja kõlabki – Eri Klas juhatab peol «Karjala-Soome tantsu» ja «Mõõkade tagumist» Eugen Kapi balletist «Kalevipoeg».

Sümfooniaorkestri proov oli pühapäeval Loo keskkoolis, kuid päev algas maestrole nagu päev ikka.
6.00. Ärkan alati varahommikul ja äratuskellata, olen nihuke varajane lind. On ju lausa rõõm aknast välja vaadata või välja minna – ma olen õnnelik iga päeva üle. Kui päike juhtub paistma, olen veel eriti õnnelik, aga kui ka vihma sajab, on tuuline või tormine, ei riku seegi mu tuju, sest mul on lihtsalt hea meel. Selle üle, et olen sündinud ja üles kasvanud kohas, kus on neli aastaaega.

Ärkasin tänagi vara, vaatamata sellele, et just saabusin Moskvast, kus olin üsna eriskummalises rollis. Nimelt lõppes seal ülevenemaaline teatrifestival «Kuldne mask», kus olin muusikalavastuste žürii esimees. Olin Moskvas peaaegu poolteist kuud ja nägin koos teiste žüriiliikmetega ära 35 ooperi-, balleti-, opereti- ja muusikalietendust.

8.00. Lehed meil kodus ei käi, kuid nii puhkepäeva- kui ka argipäevahommikul tunnen huvi, mis maailmas vahepeal juhtunud on. Teisiti öeldes – vaatan televiisorit, et mida ütlevad meie päevauudised, mida ütleb CNN ja mida ütleb Moskva.

Vaadanud uudiseid kolmest kohast, saan teha kokkuvõtte, mis juhtunud või juhtumas. Kurb muidugi, et iga päev juhtub palju ka halbu asju, aga kursis nendega peab olema. Päev, mis on päikesepaisteline ja halbade uudisteta, on aga täiesti õnnelik päev. Vahel kuulan uudiseid ka Vikerraadiost.

9.00. Hommikusöögiks söön kõige lihtsamaid toite. Suur pudrusööja ma pole, tahaksin vaid, et saaksin tükikese soolast. Kõige rohkem armastan praemuna, ja kui sinna juurde kiluvõileiva saab ja suure tassi teed, siis olen õnnelik. Hotellis elades käin loomulikult hotellis söömas, aga kodus teeb naine Ariel mulle need lihtsad toidud alati ise.

Pärast hommikusööki vaatan, mida päev toob, ja plaanis on tavaliselt päris palju ette määratud. Täna teadsin, et mul on kokkusaamine Harjumaa sümfooniaorkestriga.
13.15. Mulle tuli auto järele ja sõitsime Loole proovi tegema.

14.30. Proov sai läbi, ja mulle pakkus see suurt naudingut. Jaa-jaa! Vaadake, olen inimene, kes ei armasta noorte inimestega rääkida, et sussu-nunnu, lällutada ja lastekeelt rääkida. Muusikamehed, -naised, -poisid ja -tüdrukud peavad aru saama, et see on vastutusrikas töö ja nootidesse tuleb suhtuda aupaklikult.

Mitte nii, et olen instrumendi, pilli omanik, vaid et pean seda pilli ka mängima ja harjutama. Ning ega selle lällutamisega edasi lähe, ja nagu panite tähele, mõnda kohta tuli korrata ja mõnele pillimehele tähelepanu pöörata, kuid ainult nii saab iga pillimees aru, kui palju tema mängust oleneb. Kõigest sellest sünnibki rõõmus ja heatujuline olemine, sest tean, et kurja häält ei maksa teha. Nõudma aga peab!

(Naerdes.) Dirigendilt küsitakse tihti, et mis pilli mina ise mängiksin, ja mina olen tihti vastanud, et mina mängin pillimeeste närvidel!

16.00. Hakkasin kodus uusi lugusid õppima. Sest igale teosele, mida juhatama hakkad, peab leidma õige lähenemise. Päris tõsised lood on ees.

Tänaseks olen oma esinemiste geograafiat tublisti vähendanud, sest kogu maailm on risti-põiki läbi sõidetud ja seetõttu olen ära öelnud kõik kauged reisid. Ütleme näiteks Lõuna-Ameerika maad, Jaapani ja Austraalia – ma olen seal nii palju käinud, et see on hukkaheidetud aeg istuda kogu aeg lennukis ja lennujaamades. Kui kuskil käin, siis Euroopas.

Noh, nagu öeldud, just tulin Moskvast ja Soomest, ja kui ausalt ütlen, siis mul on väga hea meel, et mu järgmine reis on erareis. Lähen oma abikaasaga koos neljaks päevaks Pariisi… mitte midagi tegema! Just viimasel ajal katsun rohkem mõelda oma pere ja lähedaste peale. Ning hellitan ka ennast sellega, et ma puhkan.

21.30. Magamamineku aeg. Mul on, muide, selline eriline oskus, et suudan ennast magama rääkida. Näiteks enne kontserti pean alati magama. Lihtsalt pean. Ütlen endale: maga!, ja magangi oma tund aega.

Õhtul aga, kui kontserti pole, lähen magama päris vara – kui olen «Aktuaalse kaamera» ära vaadanud. Ja magama minnes tahan ikka päevale tagasi vaadates tõdeda, et see oli üks toredasti välja tulnud päev.
Aga tegelikult – tegelikult meeldivad mulle hommikud palju rohkem kui õhtud.