Väga hea väga igav raamat

Andrus Kivirähk Foto: Peeter Langovits

Nüüd ma lõpuks saan aru, miks inimesed neid pärastlõunaseid seebikaid vaatavad. Nagu Kivirähki viimane raamat, annavad need sulle kindlustunde – toimub mingi tegevus, seal on tuttavad inimesed, aga päriselt midagi iial ei muutu.

«Maailma otsas» on kui kirjanduslik Xanax(TM), mis separeerib sind pärismaailmast ja mähib mõnusasse virtuaalsesse vatti.  Ükski Kivirähki raamatu tegelastest neid veidraid võõrsõnu muidugi ei kasuta. Nad on normaalsed inimesed, kelle tõmbepunkt on Opossumi-nimeline kõrts (suletakse õhtul kell seitse), kus aeg-ajalt kann õlut ja kiluvõileib võtta. Ja suurt muud nendega midagi ei juhtugi. Ei mõrvamüsteeriume, armulugusid ega miskit muud, mida te võiksite kirjaniku fantaasialt nõuda.

Siiski, reaseebikas on intriigid, heade ja pahade võitlus. Kivirähk kummutab kirjandusteadlaste väite, et ilma intriigita pole lugu. On küll ja veel. Terve raamatu – romaaniks neid 400 lehekülge pidama ei peaks – vältel ei toimu tegelastes mingit arengut. Staatilised tüübid, väikekodanlased nagu sina ja mina. Aeg-ajalt tekib mõnes neis kihk midagi muuta, reisida maailma otsa, aga kohe saavad nad aru, et kõige mõnusam oleks ikka, kui hommikuks koju saab. Tegelasi on Kivirähkil palju ja mul läksid nad vahel segi. Unustasin ära, milline naine on Reinul ja millega täpselt Vooremäe, Eevald või Tõnu tegelesid.