Teab, aga ei ütle – tantsib

Teavad tõde: Jarmo Karing ja Karl Saks. Foto: Hannes Aasamets

Zuga provotseerib, kuulutab, et teab tõde. See kõlab peaaegu nagu Jeesus, kes ütles, et tema ongi tõde. Siiski pole võimatu, et teabki, näiteks seda, et 2+2 on 4. Või siis seda, et tõde on suhteline – avaldub inimeste vastastikuses suhtes, suhtlemises, eelkõige just füüsilises kontaktis. Keha ei valeta.

Vist esimest korda üldse kuulen, et Zuga hingeldab. See on kui muusika minu kõrvadele. Kohati muutub kehade vahel meeleheitlikult kontakti otsiv tants, mis algab õrnast puudutusest, koguni vihaseks, agressiivseks, ei saa enam aru, kas üksteist tõugatakse ja lükatakse mängult või päriselt. Kõhe hakkab. Siis jälle sigineb viha kõrvale huumorit.

Zuga justkui katsetaks siin, milliseid vorme võib võtta füüsilisus, kuidas välja näha: teise keha manipuleerimisest enda keha manipuleeritavaks tegemiseni. Elus nimetame me seda armastuseks, vihkamiseks, leppimiseks, seksiks, mis iganes. Need kõige huvitavamad hetked sünnivad nonde kahe manipulatsiooni vahepeal - siis, kui korraga tehakse nii üht kui teist. Nagu Karl Saks ja Helen Reitsnik oma originaalses duetis.