Juhtkiri: erapooletult apoliitiline ratsukäik

Foto: Urmas Nemvalts

Mart Laar ei ole Eesti Panga nõukogu esimehe kohale halb valik. Võimalik, et see on lausa hea valik. Ent Laari nimetamine sellele kohale meenutas Siim Suklese kandideerimist Eesti Olümpiakomitee peasekretäriks tänavu veebruaris. Sedasorti ratsukäigud, ka siis, kui valik on heausklik, tekitavad kohmetust ja toidavad tagatubade-paranoiat.

Nii näiteks paneb Laari nimetamine Eesti Panga nõukogu esimehe kohale küsima, kas selle taga tuleks näha mingit suuremat kohtade jaotamise projekti. Tuleval aastal vabaneb ju ka Eesti voliniku koht Euroopa Komisjoni juures, mida praegu täidab Siim Kallas, 2016. aastal lõpeb aga president Toomas Hendrik Ilvese teine ametiaeg. Kes saavad olema põhilised kandidaadi neile kohtadele, on erakondade jaoks väga tähtis ning seepärast võib kahelda, kas Laari nimetamise taga oli vaid asjatundlikkus rahandusküsimustes.

Vastakad tunduvad olevat ka ootused Laarile Eesti Panga nõukogu juhina. President Ilves ütles Laari nimetamist kommenteerides: «Erakonnapoliitikast eemale tõmbunud Mart Laar, kahekordne peaminister ning Eesti edule aluse pannud majandusreformide üks autoreid, on visa ja tahtejõuline, õige inimene töötama euroalasse jõudnud Eesti keskpanga nõukogu esimehena.» Laari kogemustes pole tõesti põhjust kahelda. Ent väide, et riigikogu liige on erakonnapoliitikast eemale tõmbunud, on nii ebaloogiline, et näib pigem suhtekorraldusliku püüdena rahustada neid, kes erakondi tontidena maalivad. Tegemist on siiski riigikoguga ja erakonnad on poliitilise elu loomulik osa, seega ei peaks president tondimaalijatele kummardust tegema.