Politseinik Borat ja teised koomilised juhtumised Afganistanist

Kontrollpunkt 17 Afganistanis Wahidi patrullbaasi lähedal oli paik, kus Eesti sõdurid igapäevaselt afgaanidega õlg-õla kõrval töötasid. Polnud harv, et see tekitas ridamisi koomilisi olukordi. Foto: Kristel Maasikmets/Eesti Kaitsevägi

Kes oli afgaani politseinik Borat ja millistel asjaoludel eesti sõdurid afgaani pulma sattusid, loe veteranide nädala viimasest loost, mille pajatab Estcoy-14 rühmaülem Raido Saremat.

Estcoy-14 teenis Afganistanis 2012. aasta maist novembrini. Esimese poole oma teenistusest Afganistanis elas 1. rühm patrullbaasi Wahid lähedal kontrollpunktis 17, kus nende ülesanne oli iga päev patrullida, kohalikega aktiivselt suhelda ning osaleda erinevatel operatsioonidel.

Fotol toimunut ja elu kontrollpunktis 17 kirjeldab leitnant Raido Saremat, kes oli Estcoy-14 esimese rühma ülem:

Fotol oleme mina ja kohaliku politsei esindajad, kellega saime kokku oma igapäevase patrulli ajal. Üheskoos vahetasime infot alal toimuva kohta ning rääkisime ka muudest maailma asjadest. Pildile pole kahjuks jäänud politseinik, kes oma välimuse ja käitumise tõttu sai rühmalt hüüdnime Borat, mida ta ka uhkusega kandis.

Kord soomukitega sõites viskasid kohalikud meile soomuki luugist sisse punase kassipoja, kelle võtsimegi oma kontrollpunkti elama, nimeks sai ta Oleg.

Borati põhiline mure oli see, kuidas saaks maja, milles ta elab, paremini kindlustada ja kuidas saaks ISAF ehk rahvusvahelised julgeolekujõudtalle vajalikke kindlustusmaterjale kohale tuua. Tema valvatav hoone asus umbes 400 meetri kaugusel meie üksuse valduses olnud kontrollpunktist 17.

Borat oli meie kontrollpunktis sage külaline. Tal oli pidevalt meie käest midagi vaja - kas kütet, laskemoona, valgusrakette või siis tõi ta meile hoopiski oma katkiläinud püstoli remonti. Loomulikult aitasime nagu saime. Kui pidasime jaanipäeva, siis ostsime kohalikelt Borati abiga lamba, kelle tema palvete saatel maitsvaks šašlõkiks teisaldasime. Tänu headele suhetele kohalikega ja kohaliku politseiga õnnestus meil käia ka kohalikus pulmas, kuhu politsei meid aukülalistena kutsus.

Kontrollpunkt 17 ehk meie kodu Afganistanis oli kohalikelt renditud suur mitme hoonega kompleks, kuhu kontrollpunkti rajas Estcoy 13 ja meie andsime selle oma rotatsiooni poole pealt Briti üksustele üle.

Tänaseks on see kontrollpunkt juba suletud ning tõenäoliselt ka hoone omanikule tagastatud. Et kontrollpunkt asus keset kohalikku küla, puutusime pidevalt kokku kõikvõimalike kohalike elanike ja olukordadega. Iga päev pakkus uusi üllatusi. Tihti tuli läbi inimesi, kes soovisid kompensatsiooni millegi eest. Ükskord tõid lapsed meile pistriku. Või näiteks kord soomukitega sõites viskasid kohalikud meile soomuki luugist sisse punase kassipoja, kelle võtsimegi oma kontrollpunkti elama, nimeks sai ta Oleg.

Kontrollpunkt 17 oli väga kodune koht, lisaks lemmikloomadele/lindudele oli meil seal oma saun, köök ja jaheda veega nn spa-nurk, mis oli meie elukoha servas voolava väikese kanali kaldal. Sellised väikesed nn harjumuspärased luksused annavad rutiinses igapäeva töös mõnusa vahelduse.

Oma teenistuse jooksul vahetas Estcoy-14 Afganistanis asukohta ja ülesannet, nii kolis kompanii eelmise aasta augustis patrullbaasist Wahid ja selle lähedastest kontrollpunktidest patrullbaasi Pimon. Estcoy-14 ülesanne muutus – maa-ala hoidvast üksusest Loy Mandeh piirkonnas, kus kompanii eesmärk oli tagada kohaliku elanikkonna julgeolek ning seeläbi soodustada arengu- ja ülesehitustöid vastutusalas, sai manööverüksus kogu lahingugrupi vastutusalal.