/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2013/02/25/1601640t1h9909.jpg)
Vennad Õimud pole tavaline pere. Neli ühest lastetoast pärit meest on praegu Eesti suurima kogemustepagasiga sõjaveteranid, kel kamba peale seljataga 24 välismissiooni ehk ühtekokku 12 lahingukoldeis veedetud aastat.
Pere peale tosin aastat missioonidel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma arvan, et see on kõige vanema venna Kaido «viga», kuna tema käis 1996. aastal esimest korda Bosnias ja minule avaldas see muljet,» arutles noorim vend Erki, miks Väike-Maarja meestest said üksteise järel elukutselised kaitseväelased.
Tõsi, päris iseenesestmõistetavalt see ei tulnud. «Ajateenistusest läks mitu aastat mööda ja siis ma mõtlesin, et käin ka korra,» meenutas Erki. 2003. aastast alates on 1979. aastal sündinud Erki osalenud kuuel missioonil: kolme üksuse ridades Iraagis ja sama palju Afganistanis. Võrdväärne saldo on ette näidata tema kaksikvennal Eikol.
«Perekond on meil käinud Balkanil, Iraagis ja Afganistanis. Mina olen neli missiooni vähemalt ühe vennaga koos olnud,» rääkis Erki. Kaudselt on meestel tulnud ka üksteise seljatagust valvata, seda ühe rühma ridades. Mingit omavahelist konkurentsi neil pole, pereringis tööst palju ei räägita.
Vanemad on poegade karjäärivalikuga leppinud. «Alguses oldi ikka vastu, neile ei meeldinud. Aga meil on hästi mõistev pere – ei öelda, et ei, sa ei lähe,» sõnas Erki.
Rängimast missioonil üle elatud kogemusest ta rääkida ei taha. Samas möönab Erki, et operatsioonipiirkonnas viibitud aastaid arvestades on tema perel olnud suhteliselt palju sõduriõnne: «Kaks venda meist on saanud haavata. See juhtus esimestel Iraagi missioonidel Estpla-7 ja Estpla-8.»
2003. aasta 2. novembri hommikul rünnati Iraagi pealinna Bagdadi turul eestlaste 15-liikmelist jalgsipatrulli nelja käsigranaadiga. Rünnakus sai kergelt viga neli kaitseväelast, üks neist Erki vend. Vaid mõni kuu hiljem sai Estpla-8 koosseisus viga Erki ise, kui Abu Ghuaraybi turul lõhkes nende jao keskele heidetud käsigranaat. «Jaoülem suhtles parajasti kohalikega ja me olime perimeetri kaitses. Meie keskele visati tõenäoliselt F1, mis lõhkes meist umbes 1,5 meetri kaugusel,» meenutas Erki haavatasaamist.
Saadud vigastused pole mehi ametit vahetama pannud. Küll aga mõtles Erki sellele siis, kui suur osa tema endise üksuse liikmetest reservi ja teistesse väeosadesse läksid. «Mõtlesin proovida midagi muud, aga siis kutsuti mind järgmisele missioonile ja – mis siis ikka,» põhjendas ta otsust jätkata.
«Ise nad ju tahavad, ei saa jalga ette panna,» ütles vendade ema Elvi Õim tänavu märtsis Õhtulehele. Poegade saavutuste eest kaitseministeeriumilt teeneteristi saanud naine ei salga, et riskidega pole kerge toime tulla. On olnud kordi, kui üks poegadest on tulnud Afganistanist ja teine parasjagu läinud sinna. «Ma arvan, et eks see on neil ikka huvist. Ei ole mõtet minna, kui see sind ei huvita. Minu pojad küll raha pärast läinud ei ole – raha ei kaalu seda üles,» arvas Elvi Õim.
Millal pojad lõpetavad missioonidel käimise? «Ma olen küsinud küll, aga veel ei ole vastust saanud,» vastas Elvi.
Praegu teenib vanim vend Kaido kompaniiveeblina Afganistanis, Eiko on missioonieelsel väljaõppel ja Erki nende meeste hulgas, kes novembris viimase Estcoy üksusega Afganistani lähevad.