Esimesi rahuvalvajaid värvati ajalehekuulutuse abil

Osa Eesti esimesest välismissioonile saadetud rahuvalverühmast ESTPLA-1 1995. aasta talvel Taanis väljaõppel, mõni nädal enne sõjakoldesse saatmist. Rahuvalvajaks pürginute seltskond oli kirju, koosnedes Nõukogude armee taustaga meestest ja verinoortest ajateenijatest. Foto: Gunnar Varese erakogu

Eesti esimesse välismissiooniüksusse Estpla-1 astusid mehed piltlikult öeldes tänavalt. Aasta oli siis 1994, rahuvalvajaid otsiti ajalehekuulutuse kaudu ja kohvrite pakkimiseks oli aega mõni nädal.

«Mind värvati mõni päev enne 1994. aasta jõule,» meenutab mesinik ja mitmete missioonide veteran Rauno Rätsepp, kes elab praegu Lõuna-Eestis, paar kilomeetrit Läti piirist. Toona 20-aastase Kuperjanovi pataljoni ajateenijani oli jõudnud omapärane info: Tallinnas pannakse kokku Eesti rühma, kes läheb ÜRO egiidi all rahu valvama. Kuhu ja kuidas, polnud oluline niikaua, kuni see tähendas võimalust Eestist välja pääseda. 

«Pärast nõusoleku andmist sain Kuperjanovist oma esimese puhkuse. Tulin uuel aastal tagasi teenistusse ja 3. jaanuari hommikul olin juba lennukis. Alles Taanis hakkas alles selguma, mis saama hakkab.»

Toona 27-aastase Gunnar Varese jaoks, kes praegu Pärnus sepa ametit peab, oli pilt selgem. Pärnu Postimehes ilmunud kuulutuse peale koosviibimisel käinud Vares kuulis asjaoludest verivärskelt Eesti Rahuvalve Üksikkompanii ülemalt Alar Lanemanilt, kes üle riigi kokku kogunenud mõnikümmet meest Pärnus agiteerimas käis. «Ta rääkis põnevaid lugusid, maalis huvitava pildi.»

Eestlaste valvekord vaatluspostidel venis miinipilduja tule all kolme päeva pikkuseks vangistuseks.

Kes uudiseid oli lugenud, võis aimata, millest jutt. 1991. aastast pärast Jugoslaavia liiduvabariigi lagunemist käis Balkanil Horvaatia iseseisvussõda. Serblased olid Horvaatia eraldumise vastu ja ihkasid nn Suur-Serbia taastamist. Selleks olid nad loonud Serbia Krajina Vabariigi, mis okupeeris suurt osa rahvusvaheliselt tunnustatud Horvaatiast. Kahe rahva verised lahingud lõpetas 1992. aastal vaherahu, mida saadeti ajutisse tsooni valvama ÜRO rahvusvahelised rahuvalvejõud UNPROFOR. Et operatsioon oli veninud pikaks ja kurnavaks, tuli nüüd ka Eestil sinna panustada.

Esimest korda Läände

Lanemani rühma valitigi 32 meest. Kirjus seltskonnas oli umbes pooleks nõukogude armee taustaga mehi ja verinoori Eesti ajateenijaid. Motivatsioonipakett oli muljetavaldav: umbes 8000-kroonine kuupalk Eesti riigilt pluss dollarites makstavad päevarahad, aga mis peamine – kaks kuud kestev inglisekeelne väljaõpe väljaspool endist Nõukogude Liitu, Taani kuningriigis, mille pataljoni juurde rühm liideti.  

«Ma mäletan, et meie sõjaline valmisolek oli sel ajal üsna väikese väärtusega. Pea terve seltskond oli tsiviilist kokku võetud,» meenutab Rätsepp. Märgid sellest ilmnesid juba Taanis, kui paar meest liigse napsulembuse tõttu tagasi koju saadeti. Taanlaste koolitus oli põhjalik, aga valdavalt akadeemiline. Peamine sõnum oli, et relva võib rahuvalvaja kasutada vaid harvadel juhtudel enesekaitseks. Eesti meeste ülesandeks saab jälgida tsoonis toimuvat ja raporteerida vaherahu rikkumistest ÜRO-le.   

Veebruari lõpus maanduski meeste lennuk Zagrebis. Kuuskümmend kilomeetrit lõunas asuvasse Taani A-kompanii baaslaagrisse Kostajnicas sõitis buss ilma ühegi peatuseta, et mitte sattuda mineeritud teepervele. «Kui me sõjatsooni sisse sõitsime, oli öö. Ümberringi olid ainult varemed ja kuuliauke täis majad. Jõudsime pealaagrisse vastu hommikut. Viis-kuus eestlast tõsteti kohe veoautodele ja viidi vastutusaladesse ära, nii et esimeses hommikuvalguses olin mina juba vaatluspostil,» sõnab Rätsepp. Taanlased seletasid olukorra ära ja kibelesid lahkuma. Polnud ka ime - nemad olid  samas postis juba aastaid seisnud.

Eestlaste vastutusele antud rühmalaager asus pingete tulipunktis kümneid kilomeetreid eemal asuva Sisaki linna lähistel. Laager oli umbes 20x50 meetri suurune liivakottidega ümbritsetud ala keset miinivälju. Sealt looklesid kitsad rajad kahele vaatluspostile, mida 24-tunniste vahetustega mehitati. Postist avanes vaade silmapiiri kaduvale inimtühjale tsoonile. Maaliline org oli aga petlik, sest puude varjus sihtisid üksteise suunas kahe vaenupoole suurtükitorud. Tuli käis sageli üle rahuvalvajate peade. «Seal me siis olime: ühel pool olid horvaadid oma kaevikutes ja teisel pool serblased.»

Pinge kasvab

Vene keele oskusest sai kiiresti eestlaste trump. Kui varem oli ÜRO vaatlejaid Horvaatias isegi inimkilbina kasutatud, siis Estpla-1 sinikiivrites leidsid kohalikud võimaluse oma kaotusvalu jagada. «Ühes kontrollpunktis tõstsime tõkkepuud ja lasime inimesi läbi. Sinna käis üks serblanna, kellel oli poeg surma saanud ja tõi meile pannkooki ploomimoosiga. Põhjendas, et ta teab, mis elu see on,» meenutas Vares.

Seda, et kui õrn tasakaal sõpruse ja vägivalla vahel tegelikult on, saadi peagi tundma. Ühel juuni pärastlõunal tungis kahele kontrollpunktis olnud eesti rahuvalvajale kallale rühm joobnud serblasi, kes hõivasid nende toiduvaru ja relvad, hakkasid valimatult tulistama ning sundisid mehi tapmisega ähvardades enda pakutud puskarit jooma. Serblased raugesid mõne tunniga ja lahkusid, kuid postilt joobnud peaga avastatud sinikiivrid anti eeskirjade rikkumise eest hiljem Eestis kohtu alla. Mehed mõisteti kõiges õigeks, sest ilmnes, et tekkinud olukorras ei võinud nad rahuvalvajatena midagi ette võtta.

Just keeld kaoses sekkuda tekitas meestele rahuvalvaja töö juures enim spliini. Estpla-1 liige, praegu Tartus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes teeniv major Andres Soome meenutab, et kui mõni vaenupool küla hõivas, tehti teise rahvusrühma majad seal heast-paremast tühjaks ja lasti õhku, millega parasjagu juhtus. «Sellega edastati sõnum, et teil siia enam asja ei ole.» Süsteemsele hävitustöö vastu polnud rahuvalvajatel rohtu.

Missiooni verdtarretavaimale kogemusele mindi vastu täielikus teadmatuses. «Olime vaatluspostil tol korral kolmekesi,» meenutas Rätsepp 1995. aasta 4. augusti koitu. «Horvaadid avasid lähedal asuvale linnale suurtükkidest tule ja see hakkas piki rindejoont meieni tulema.»

ÜRO evakueerimiskäsk anti liiga hilja ja eestlaste valvekord vaatluspostidel venis miinipilduja tule all kolme päeva pikkuseks vangistuseks. Alles tagantjärele said mehed teada, et horvaadid olid käivitanud ajaloolise operatsiooni «Torm», millega serblastelt okupeeritud alad tagasi võeti. Rünnaku teel hukkus mitu Taani rahuvalvajat, 1992. aastast alates oli Horvaatias oma elu jätnud 320 ÜRO sinikiivrit. Eestlased pääsesid ühegi kriimuta.

«Ei saa öelda, et tihti mõtleks sellele. Uudiseid vaadates tuleb meelde,» kirjeldab Rätsepp seda, milliseid emotsioone esimese missiooni meenutamine toob. Rätsepp käis Horvaatias veel jalaväerühmaga Estpla-2, samuti välismissioonidel Bosnias ja Iraagis. Mesinikuameti kõrvalt ei kutsu enam miski relva haarama. 

Pärnus sepana töötavale Varesele jäi Horvaatia sõda viimaseks. «Suurim õppetund on arusaamine, et sõda ei ole perfektselt läbi viidud lahingoperatsioon oma ilusa taktikaga, vaid väga laia taustaga asi. Kui kogu infrastruktuur, elud, pered lõhutakse ära, tapetakse, vägistatakse, siis see on midagi, mille eest tasub end hoida.» 

Major Soome sõitis 2007. aasta suvel autoga kunagise sõjapiirkonna läbi. «Arenguid paremuse poole on vähe. Miiniväljad on demineerimata ja etniliselt puhastatud külad selgelt tuvastatavad.»

MILLEKS VETERANIPÄEV?

Eestis peetakse veteranipäeva esimest korda tänavu 23. aprillil. Veteran on isik, kes on osalenud vähemalt ühel rahvusvahelisel operatsioonil. Lisaks loetakse veteranide hulka Eestis teenistuses viga saanud kaitseväelased ja kaitseliitlased. Veteranipäevaga tänatakse ja tunnustatakse mehi ja naisi, kes on sõjalistel operatsioonidel kodust kaugel tugevdanud Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust, samuti nende perekondi ja lähedasi.

Veterane väärtustas ka sõjaeelne Eesti. Näiteks 1919. aasta Eesti Vabariigi maaseadusega anti Vabadussõjas võidelnud meestele maad. Lisaks võimaldas riik veteranidele tasuta hariduse kuni ülikooli lõpetamiseni.

Taanis on veteranide mälestuspäev 5. septembril, mis on lipupäev. Taani on Põhjamaades veteranipoliitika osas juhtriik ja nende kogemus oli paljuski eeskujuks Eesti veteranipoliitika väljatöötamisel. Taanis on 28 000 veterani 56 missioonilt. Taanlased lõid n-ö veteranide keskuse – asutuse, mis pakub tuge sõjaväelastele ja perekondadele, koondab koostööpartnereid ja kaasab vabatahtlikke. Samuti kogub Taani NATO riikide veteranide kogemust ja korraldab veteranipoliitika konverentse. Nii nagu Eestistki, on taanlaste veteranipoliitika tähtis sihtrühm veteranide lähedased.

Suurbritannias ja Briti Ühenduse maades tähistatakse 11. novembrit või sellele lähimat pühapäeva Remembrance Day või Poppy Day nime all. Sel päeval mälestatakse kõiki relvajõudude liikmeid, kes on alates Esimesest maailmasõjast oma kohustuste täitmisel elu andnud. Soovijad saavad kunstmooniõie ostmisega annetada raha hukkunute perekondadele või vigastatutele. Kirikutes toimuvad jumalateenistused, mälestussammaste jalamitele viiakse mooniõitest tehtud pärgi, riiklikul tseremoonial asetavad pärja kuninganna, peaminister ja opositsiooniliidrid. Mälestuspühapäeva hommikul kell 11 toimub üleriigiline kaheminutiline leinaseisak.

USAs tähistatakse 11. novembril riigipühana Veteran’s Day’d, mil austatakse kõiki sõjaveterane.

Soomes on langenute mälestuspäev – kaatuneiden muistopäiva – mai kolmandal pühapäeval. See on vaikne leinapäev ja ametlik lipupäev, mil asetatakse pärjad üle riigi kalmistutel olevatele nn kangelassõduri mälestuskalmudele. 27. aprillil tähistatakse veteranide päeva.