/nginx/o/2013/04/19/1700602t1h4421.jpg)
Enne laborisse sisenemist kuuleme kummalisi helisid. Minu valmisolek pidada seda rikkis arvuti või mõne keeruka masina põrinaks paljastab halastamatult võõrandumise esivanemate maailmast. See minu jaoks võõras heli oli veel mõni inimpõlv tagasi üks Eesti maarahva tavalisemaid suigutajaid. Need on kilgid.
Tähtvere laboris, kus askeldab Tartu Ülikooli külalisprofessor Indrikis Krams, on neid siristavaid putukaid kümneid, kui mitte sadu. Nad ei ole peitunud ahju taha, nagu vanasti talutaredes, vaid sibavad ringi pehkinud oksi täis «kasvanduskastides». Mõned neist on ühekaupa asetatud madalatesse, hoolikalt märgistatud salatikarpidesse, kust Indrikis Krams koos veetleva abilisega need ühekaupa välja võtab ja kitsasse plasttorusse torkab, milles mõõdab putukate ainevahetuse kiirust.
/nginx/o/2020/09/03/13320201t1hd734.jpg)