Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2013/04/19/1700574t1hec0a.jpg)
Kujutage ette: te olete Bostoni eduka majandusajakirja uuriv reporter ning te avate esimest korda kingakarbi, milles on asjad, mis jäid järele teie emast, kes aastaid tagasi öisel tänaval surnuks pussitati. Seal torkab teile muu pudi-padi hulgas silma üks kummaline medaljon, mille sees on veider, pisut keldilik muster. Te jääte seda hüpnotiseeriva mõjuga mustrit lummatult silmitsema ning avastate ennast järsku koos oma kontoritooliga metsast. Öisest, jahedast ja niiskest metsast, kus on päris tobe toasussides ringi uitama hakata.
Kõige krooniks satute vastamisi justkui kuskilt ajaloomuuseumist pärit sõjarüüs rüütliga, kes otse teie poole ratsutab, latern piigi otsa riputatud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, haarab rüütel sadulakaarelt automaadi ning hakkab teie pihta valangutega tulistama. Muidugi jooksete te metsa ning suudate kõigi nende hirmsate ja jaburate emotsioonide kiuste veel korraks pingsalt seda medaljonimustrit jõllitama jääda ... ning avastate ennast jälle oma kodusest töötoast. Küll ilma kontoritooli ja toasussideta, mis metsas elu eest põgenedes jalast pudenesid.