Nädala plaat: kalbe hing

James Blake Foto: promo

James Blake

Overgrown

(Atlas)

Hinne 3

Eestiski esinenud briti noore uue souli mehe Blake’i teine plaat on küpsem ja instrumentaalselt mitmekesisem, nagu arvata võiski. Dubstep’i taust (mitte segi ajada Skrillexiga, Skrillex on arenastep, veel täpsemalt Euroopast üüratu hilinemisega Ameerikasse jõudnud üleforsseeritud meinstriimtantsubiit), soulimehe hing ja masinad. Ütlen lause uuesti, ilma Skrillexita, kes asja ei puutu. Dubstep’i taust, soulimehe hing ja masinad. Tema esimeste EPde põhjal võis rääkida ka kuulumisest suurepärasesse UK garage’i renessanssi future garage.

Blake’i esimene pikk plaat (omanimeline, 2011) üllatas ja võlus jaheda õõnsusega: soul oli paljaks kooritud, masinasse visatud ja kõhedalt külmaks produtseeritud antisoul. Ja laul, nagu noor mees laulaks pärast lähedase või iseenda surma. Ei mingit särtsu. Aga see võlus. Soul on idee poolest elav, orgaaniline. Praegu moes olev elektrooniline soul on tegelikult sama pulbitsev, elektroonika ei tähenda kuiva vormi, küll aga tähendab stiliseeritust, rafineeritust ja mõnikord, nagu James Blake’i puhul, rõhutatud distantseeritust, sest on vabanetud kehast, hing on kehast välja lastud ja see põhjustab enamat loomingulist vabadust, võib ka transtsendentaalseks atmosfääriks nimetada.