Eestis tehtud. Ostke ära!

Aga palun, siin see on: Shanghais läheb haamri alla Kristiina Kibe valmistatud ehtekomplekt. Foto: Toomas Huik

Hiina ärimetropolis Shanghais pidasid rikkurid jahti prossile ja kaelakeele, mille valmistaja kaugel Tallinnas õppis pärast keskkooli lõpetamist hoopis bioloogiks.

Alghind, millega Kristiina Kibe valmistatud ehtekomplekt välja kuulutati, oli ilus ja ümmargune 5000 Hiina jüaani. Ehk 620 eurot. See oli, muide, üks suuremaid algsummasid. Ainult kolm Hiina ehet ja üks Itaalia ehe olid hinnatud kõrgemalt. Aga Itaalia sõrmus kandis ka kuulsa Bvlgari firmamärki ning hiinlased panid, mõistagi, välja parima, mis neil pakkuda.

Lõpuks oli ju tegemist oksjoniga Shanghais, Hiina rahapealinnas, kus pakkujaiks sealsed ärihaid ja seltskonnalõvid, rikkurid ja diplomaadid.

Aga Kristiina Kibe Eesti loodusest inspireeritud ehtekomplekti, mis koosneb prossist nimega «Saar» ja kaelakeest nimega «Vaher», ei saanud sugugi kätte alghinnaga. Pakkumise käigus tõusis hind 8500 jüaanini. Ehk 1050 euroni. See oli suuruselt kuues summa, millega oksjonile pandud 26 riigi ehtekunstnike tööd uue omaniku leidsid (vt Krista Reinholdi kommentaar).

Kristiina Kibe (42) ei teeninud oma ehte müügiedu pealt sentigi. Krista Reinhold, Shanghai diplomaatide abikaasasid ühendava seltsi president, keda Kibe tunneb juba ülikooliajast, oli mullu suvel küsinud, kas ta ei tahaks heategevuslikuks oksjoniks midagi spetsiaalselt valmistada. Pakkumine tundus huvitav – võimalus Eesti ehtekunsti nii kaugel ja meist nii erineva kultuuriga maal näidata. Kibe nõustus.

Ega hind, mille eest ta kätetöö lõpuks müüki läks, Kibele tähtis olegi. «Materiaalse skaalaga ei saa kõike mõõta,» sõnab ta. Palju olulisem on talle see, et kellelegi maailma teises otsas tema looming meeldis. Sest kui ei oleks meeldinud, poleks see ka ostjat leidnud.

Kristiina Kibe edu Shanghais on seda tähelepanuväärsem, et tegelikult pole ta täisajaga ehtekunstnik, vaid töötab hoopis  toiduainetefirma Santa Maria kvaliteedijuhina. Türi lähedalt Oisust pärit neiu läks pärast keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli bioloogiat õppima.

Töötas lühikest aega Endel Lippmaa juhitud Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis, kust läks 1990. aastate teisel poolel aastaks USAsse Colorado osariiki Fort Collinsisse maomürke uurima. Seal kohtus ta parajasti lastega kodus aega veetnud eestlannaga, kes tegeles tekstiili- ja metallikunstiga ning kutsus Kibe endaga kampa lööma.

Loometöö hakkas Kibele kohe nii väga meeldima, et ta soetas metallikunsti tööriistad ja hakkas laboritööst vabal ajal nokitsema. Enne Eestisse naasmist põikas Kibe nädalaks New Yorki, kus osales metallikunsti workshop’il.

Edaspidi käis ta mitu aastat Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti kursustel, kuid akadeemia tudengiks pürgida ei söandanud. Julguse selleks sai kokku kümme aastat tagasi, ning kuus aastat hiljem valmis magistritööna kümnest rinnanõelast koosnev seeria. Paar aastat hiljem esines Kibe isikunäitusega Iida galeriis, samuti näitustel piiri taga – Leedus, Itaalias ja Austrias.

Ehtekunstiga tegeleb Kibe palgatöö kõrvalt õhtuti ja nädalavahetustel nii kodus kui ka Grami stuudios Tallinna vanalinnas. «Olen valinud, et teen seda, mis mulle meeldib, mitte otse müügiks,» sõnastab ta ühe oma kreedo. Kibe tunnistab, et kuna tema ehted on mahulised ja pisut teravad, võib neid argiolukorras olla keeruline kanda. Rohkem paelub teda näitustel osalemine.

Aga nüüd, kui üks komplekt läks soojalt kaubaks kaugel Hiinas, mis saab edasi?
«Rauda tuleb edasi taguda,» vastab Kibe. «Enne ei kire, kui midagi uut on valmis. Ja kui saab valmis, siis annan teada.»

KOMMENTAAR
 

Krista Reinhold