Madis Filippov: milleks ravida pedofiile?

Madis Filippov Foto: Peeter Langovits

Toomas Meola juhtum, kus varem karistatud pedofiil on põhimõtteliselt sama asja eest jälle kohtu all, ajab vist tõepoolest kõiki närvi ja tekitab küsimuse, miks midagi ei tehta. Karistused on lõdvad, hilisem kontroll puudub, ravil pole tagajärgi.

Viimane on aga üldse mõttetu. Ravida saab haiget, aga minus valitseb üks tagurlik mõte, kui kuulen, et pedofiilia on haigus – ma lihtsalt ei usu seda. See pole haigus, vaid kriminaalkuritegu ja pedofiil pole haige, vaid räige kurjategija.

Isegi kui lapsed tekitavad perverdi pükstes kihelust, ei juhtu ju enne midagi, kui mõttele järgneb tegu. Näiteks kui mees näeb rannas kenasid naisi, võib tal tekkida mõtteid, aga reeglina ei kuku ta neid vägistama. Ja kui ta enda tungi valitseda ei suuda, siis pole vägistaja mitte haige, vaid kurjategija. Miks peaks siis pedofiilile haiguse oreooliga kaastunnet tekitama?