/nginx/o/2008/05/07/38685t1h81c2.jpg)
Postimees uuris justiitsministeeriumist, milliseid võimalusi pakuvad praegused seadused, et jälgida seksuaalkurjategija tegevust peale karistuse kandmist. Seda näiteks juhul, kui pedofiil Toomas Meola peaks taas süüdi mõistetama ning pärast karistuse kandmist vanglast vabaneb.
Põhja ringkonnaprokuratuur saatis pedofiilia eest vangis istunud ja sealt enne tähtaega vabastatud kunagise tuntud ajakirjaniku ja reklaamiärimehe Toomas Meola (endise nimega Toomas H. Liiv) uute seksuaalkuritegude eest kohtusse.
Meola mõisteti pedofiilia eest süüdi juba 2006. aastal ning sai karistuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Mees vabastati aga 2008. aasta lõpus ennetähtaegselt – see andis võimaluse kohustada teda üheaastasel katseajal osalema seksuaalkurjategijatele mõeldud sotsiaalabiprogrammis ja alluma seksuaalsuundumuse häire ravile. Ent kui tema karistusaeg sai läbi, 30. septembril 2009, kadus ka igasugune kontrollimise võimalus.
Kuna mees on uuesti pedofiilia tõttu kohtu all, tekitas see küsimusi – miks süsteem ei tööta ja miks seda ei muudeta? Postimees uuris justiitsministeeriumist, kas juhul, kui Meola mõitstetakse taas vangi ja ta mõne aasta pärast vabaneb, saab seekord peale karistuse kandmist tema tegevuse üle järelevalvet teostada või lubatakse pedofiilil segamatult edasi tegutseda.
«Lootus, et mistahes vanglas pakutav ravi või muu tegevus seksuaalkurjategija ümber kasvatab oleks liialt optimistlik.»
«Kui Toomas Meola mõistetakse uue tahtliku kuriteo toimepanemises süüdi ning temale mõistetud vangistus on pikem kui kaks aastat, siis on peale vangistuse täies ulatuses ära kandmist võimalik tema suhtes rakendada karistusjärgset käitumiskontrolli,» rääkis justiitsministeeriumi avalike suhete talituse juhataja Priit Talv.
Põhjus, miks seda varem ei tehtud, on selles, et võimalus rakendada karistusjärgset käitumiskontrolli jõustus alles 24. juulil 2009. aastal ning kuritegu peab olema toime pandud sellest kuupäevast hiljem.
«Vajaduse korral võib allutada käitumiskontrollile süüdimõistetu, kes on talle mõistetud vangistuse ära kandnud täies ulatuses,» selgitas Talv praeguseid võimalusi. Muid võimalusi kehtiv regulatsioon oma karistuse ära kandnud kurjategija järelevalveks ette ei näe.
Käitumiskontrollile allutatud isikud on sel ajal kriminaalhooldaja järelevalve alla ning nad peavad järgima kõiki kontrollnõudeid ja kohustusi. Kohtul on võimalus määrata lisakohustusi, näiteks alluda ravile, osaleda sotsiaalabiprogrammis, mitte suhelda kohtu määratud isikutega või viibida kohtu määratud paikades jne.
«2012. aastal määratud karistusjärgse käitumiskontrolli analüüs näitas, et kõigile karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isikutele määrati üks või mitu lisakohustust,» täpsustas Talv. 2012. aasta lõpu seisuga oli karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud 17 isikut, kellest osa ei olnud veel selleks ajaks vanglast vabanenud.
Karistusjärgsele käitumiskontrollile määratud isiku registreerimise sagedus kriminaalhooldusametniku juures ja katseaja intensiivsus määratakse kindlaks tema riskitasemest ja ohtlikkusest:
Karistusjärgse käitumiskontrolli tähtajaks on kaksteist kuud kuni kolm aastat.
Tänaseks on käivitunud ka vabatahtlik tugiisikute programm, mille üheks sihtrühmaks on vanglast tähtajaliselt vabanevad seksuaalkurjategijad.
«Tugiisik hakkab kinnipeetavaga tegelema juba vanglas. Esimesed 3-6 kuud vanglakülastusest kuluvad praktiliste küsimuste läbiarutamisele,» selgitas Talv. «Sealhulgas arutatakse, kuidas leida elukoht, töö, kaaslased ja tugivõrgustikud.»
«Tugiisiku, kinnipeetava ja vangla sotsiaalametniku koostöös luuakse kinnipeetava jaoks vajalikud prosotsiaalsed kontaktid, võetakse ühendust vastava KOViga ja valmistatakse ette kogukonda naasmise protsess,» lisas ta.
«Kindlasti võib tugiisik olla see, kes vajadusel veenab kurjategijat ka vabaduses ravivõimalusi otsima,» rääkis Talv. «Vabaduses raviga liitumine on aga juba kurjategija enda vabatahtlik otsus.»
Lisaks ravivajadusele tuleks aga tema sõnul rõhutada ka seda, et ennekõike peresiseste lapsohvriga seksuaalkuritegude puhul on oluline, et see pere oleks lastekaitse järelevalve all ja seda nii kurjategija vanglas oleku, kui sealt naasmise ajal.
Talv seletas, et seksuaalkurjategijal on võimalik vanglateenistuses (st nii vanglas kui ka kriminaalhoolduses) ravi saada ennekõike sotsiaalprogrammide näol. Lisaks on võimalus saada ka psühholoogi ja psühhiaatri nõustamist. Seksuaalkurjategijatele on teiste riikide kogemusi kasutades välja töötatud eraldi programm, mida rakendatakse Tartu vanglas, kus seksuaalkurjategijad viibivad.
«Teiste riikide uuringud lubavad eeldada, et kui pedofiili vanglakaristus on programmide ja raviga sisustatud, siis väljub ta vanglast mõnevõrra vähemohtlikuna,» kinnitas Talv. «Aga lootus, et mistahes vanglas pakutav ravi või muu tegevus seksuaalkurjategija ümber kasvatab oleks liialt optimistlik.»
/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)