Eesti naaritsafarmid tegutsevad aastaid loata

Foto: Tiit Maran

Eesti suurimad naaritsafarmid tegutsevad aastaid loata, kuna juba 2008. aastal vastu võetud määrust pole suudetud viie aasta jooksul ellu viia. Seetõttu on tekkinud patiseis, mille pärast peaksid poliitikud paljude meelest selgelt otsustama, kas reegleid leevendada või karusloomakasvatus ära keelata.

Loomaõiguslased käisid salaja filmimas Baltimaade suurimas karusloomakasvatuses Karjakülas ning fikseerisid väga ehmatavaid kaadreid. See on materjal, mille salvestasid anonüümsed loomaõiguslased mullu sügisel, kui seal oli kõige enam loomi. Videod toimetati hiljuti liikumisele Loomade Nimel, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Hoolimata noorest east on Loomade Nimel esindaja Kristina Mering juba aastaid avalikkuses kõige kompromissitum loomaõiguslane, kelle vaenlane number üks on karusnahatootjad ja -müüjad. «Kui panna kaalukausile see lõpp-produkt, mis tuleb karusloomafarmidest ehk uhke kasukas ja kui sinna võrrandisse juurde võtta kõik see kannatus, mida üks loom peab oma lühikese eluaja jooksul läbi elama, siis see ei ole õigustatud mitte kuidagi,» rääkis Mering.

Zooloog, Tallinna loomaaia teadussekretär ja euroopa naaritsa programmi juht Tiit Maran on filmitust tõsiselt häiritud. «Kui vaadata neid tingimusi, kui vähe seal liikumisruumi on - see loom ei saa liikuda, ta on metalli pea, tal on väikene pesakamber -, siis looma hoidmise seisukohast, kui meie loomaaias näitaksime näiteks sellist looma külastajatele, siis see kisa, mis lahti läheks, oleks hullumeelne,» arutles Maran.

Loomaõiguslaste klipp on tehtud pimedal ajal ja jätab seetõttu kahtlemata dramaatilisema mulje, aga vigastused ja haigused on sõltumata valgustusest ehmatavad. Videos on näha puuduvaid kõrvu, näritud sabasid, osaliselt halvatud või isegi surnud loomi. Mõned isendid on nii moondunud, et on raske aru saada, mis liigiga tegu.

«Väga mitmed neist rebastest ei näegi tõuaretuse tulemusena välja enam nagu rebased. /.../ Ja kuna kasukas on neil niivõrd suureks selga kasvatatud, siis väga paljudel rebastel, keda materjalis näha, tundub nagu neil ei olegi enam silma, kuna see kasukas lihtsalt langeb silmalau peale ja sisuliselt need rebased on pimedad,» rääkis Mering, kelle hinnangul peaksid töötajad loomade vigastusi nägema.

Ettevõte eitab loomade kehva olukorda

«Pealtnägija» vaatas videot ka koos Balti Karusnaha osaniku ja tegevjuhi Anatoli Mustoneni ja tootmisjuhi Marina Sinijärvega.

«See ei ole meie oma, ma ei ole kunagi näinud, ei saa olla sellist asja. Ei ole võimalik lihtsalt. See ei ole teoreetiliselt ja praktiliselt võimalik, et nii haiged loomad on seal,» on ka 20 aastat karusloomakasvatusega tegelenud Mustonen nähtust ehmunud. Ta lisas, et videos nähtud loomad ei ole ka karantiini pandud loomad, kuna niisugust karantiini ettevõttes ei ole.

«Pealtnägija» käsutuses on veterinaar- ja toiduameti viimase kolme aasta kontrollaktid, mis – välja arvatud mõned pisiasjad – ei näe farmis süsteemseid vigu.

Kuigi esialgu väitsid nii Mustonen kui ka Sinijärv, et video on võltsitud või filmitud mujal, siis hiljem väljapraagitud loomade kaarte võrreldes nad tunnistasid, et tegemist on siiski Balti Karusnaha loomadega. Ehkki nad nimetasid videomaterjali endiselt propagandaks, tunnistasid nad lõpuks, et filmitud on ühte kohta kokku korjatud haigeid ja välja praagitud loomi, kes ootasid ravi või hädatappu.

Farmi juht lubas lõpuks ka «Pealtnägija» sisse, kuid ilma kaamerata. Päevasel ajal ja suhteliselt tühjana ei näinud farm nii õudne välja kui videos ning põgusa jalutuskäigu ajal hakkas silma üks vigastatud loom.

Mustonen selgitas, et kui farmis on 150 000 looma, siis nende hulgas võib vigastatuid või surnuid ikka olla, need aga korjatakse iga päev välja.

Loomakaitsjate etteheide firmale on ka see, et kui farmis on 150 000 looma, aga selle peale paarkümmend talitajat, siis inimvõimetele ei ole jõukohane omada ülevaadet, mis loomadega toimub.

«Kui nad ei tunne asja, siis nad võivad olla vait. Nad ei tea seda, et meil on kõik mehhaniseeritud, meil on söödatraktoreid 30 tükki, me ei sööda käsitsi. Inimesed käivad hommikul ja puhastavad ära kõik, mis vaja ja korjavad ära need, kes on haiged,» ütles Mustonen, lisades, et 20 töötajat 150 000 looma kohta on enam kui piisav.

Anonüümse videoklipi filmija kohta ütles Mustonen, et kui tegemist on oma firma töötajaga, saab ta vallandatud ja kohtusse antud.

Karusnahatootjad töötavad tegevusloata

Sekeldused seadusega ähvardavad aga karusnahakuningat ennast. «Pealtnägija» töö käigus selgus, et Balti Karusnahal, mis kuulub peamiselt Soome omanikele, pole tegelikult tegevusluba naaritsate pidamiseks, mis moodustavad enamuse nende karjast ja tulust.

Euroopa naarits on üks meie maailmajao ohustatumaid liike ja Eesti on üks väheseid kohti, kus seda pisikest kärplast veel looduses kohata võib. Üks põhipõhjuseid, miks euroopa naarits peaaegu välja suri, on tema suurem sugulane, ameerika naarits, kes toodi Euroopasse eeskätt just karusnahakasvatuse eesmärgil, pääses farmidest loodusesse ja sõi väiksema venna välja.

Tallinna Loomaaed teeb ponnistusi, et euroopa naaritsat looduses taastada ja just seetõttu kehtestati 2008. aastal määrus, mis karmistas mingipidamise tingimusi farmides. Selle üks autor oli naaritsakaitsja Tiit Maran, kelle sõnul on peaeesmärk tagada, et võõrliik püsiks farmi sees.

«Põhiprintsiibid said paika pandud ja nagu alati sellisel asjal on, ei saa ju panna ühepoolselt neid asju paika. Seega sai räägitud ka sellel hetkel ainsa farmi direktoriga Mustoneniga läbi kõik need osad, mis sinna sisse läksid. Meil oli ju mõtet teha esialgset määrust palju karmimaks, et see sai kooskõlastatud,» selgitas Maran.

Mustoneni sõnul ei ole aga temaga keegi konsulteerinud ning Tiit Maranit ta enda sõnul ei tunne. Maran aga väidab, et Mustonen tutvustas talle isiklikult farmi ja tingimusi ning tema omakorda määruse esialgseid põhimõtteid. Marani sõnul Mustonen valetab.

Ka keskkonnaameti looduskaitseosakonna peaspetsialist Madli Linder kinnitas, et Mustonen kaasati arutelusse, kuid kõiki tema ettepanekuid ei võetud arvesse.

Mustonen raiub aga endiselt, et kuulis määrusest alles aasta hiljem, kui keskkonnainspektsioon teda loa puudumise tõttu trahvis. Tema sõnul on keskkonnaministri määruses nr 7 kehtestatud nõuded – näiteks teatud spetsiifiliste parameetritega topeltaed – pahatahtlikud ja rumalad.

Veel kaks aastat pärast määruse kehtima hakkamist saatis ta keskkonnaametile ridamisi värvikaid kirju, milles teatas, et ei kavatse nõudeid täita ja palus firma tegevust puuduliku seadusandlusega mitte segada.

«Ma arvan, et see on hästi kahetsusväärne, et AS Balti Karusnaha juhatus on võtnud seisukohaks mitte selle, et nemad peaks ennast loomakaitsemäärustega kooskõlla viima, vaid just suhtumiseks selle, et kuna nemad on niivõrd suur asutus, siis tuleks pigem muuta määrust,» kommenteeris Kristina Mering.

Viis aastat on käinud omapärane kirjasõda - kui loomaõiguslased süüdistavad Mustoneni loomade piinamises, siis Mustonen süüdistab ametnikke enda piinamises. Firma farmid laiuvad kümnetel hektaritel ja ainuüksi Karjaküla perimeeter on üle kolme kilomeetri pikk. Et kõik see nõuetele vastavusse viia, kulub Mustoneni sõnul miljoneid eurosid ja vähemalt kümme aastat.

Määrust pole suudetud rakendada

Ehkki firma on asju pisut parandanud, keeldus keskkonnaamet aprilli alguses juba kolmandat korda Balti Karusnahale naaritsapidamise loa väljastamisest.

«Ma arvan, et nende loomade jaoks ei ole sellest suurt vahet, kas sellel farmil on luba või mitte, sest isegi kui näiteks Karjaküla mõlemal farmil oleksid tegevusload, naaritsate jaoks ei oleks elu helgem, kuna nad oleksid sellegi poolest vangistatud väikesesse puuri, nad peaksid elama väga stressirikkas keskkonnas, neil oleksid ka vigastused. Aga ütleme, et nende ametkondade poolt, kes vastutavad karuslooma kasvanduste eest, tundub see üsna kummaline, et näiteks Karjaküla on tegutsenud nüüd juba peaaegu kolm aastat ilma tegevusloata,» arutles Mering.

Madli Linder ütles aga, et kontrollkäikudest on näha, et asjad farmis on muutunud, kuigi mitte piisavalt palju. «Aga nad on viinud tegevust järjest rohkem määruse nõuetega kooskõlla. Seda väita ei saa, et nad nüüd täiesti selle määruse täitmisele vastu on,» sõnas ta.

Tiit Maran ütles, et kui riik on midagi korraldanud, siis peaks ta määruste järgi ka tegutsema. «Jabur on ta kindlasti, kas meil on Eesti riik või ei ole. Kuskil peaks olema ju see riik. Kui ta on midagi korraldanud, siis ta kas vastavalt oma määrustele asju teeb või kui selgub, et nende määrustega mingid asjad ei pea paika, siis - jumala pärast - võtame selle määruse kätte, muudame ümber ja teeme niimoodi, et ta toimiks õigesti,» selgitas Maran.

Balti Karusnahk pole aga ainus loata tegutseja. Tegelikult käib juba viis aastat täpselt samasugune kummi venitamine ka suuruselt teise karusloomakasvatusega Eestis, OÜga Rooküla Esimene, mille farmid asuvad Järvamaal.

Mustoneni sõnul võib teda määruse täitmata jätmise pärast kas või kohtusse anda. «Mina hakkan kohtus vaidlema Eesti riigi vastu. Või keelake ära parlamendi tasemel. Mis ma teha veel saan? No tulevad trahvima,» rääkis Mustonen.

«Kuna talle on tunduvalt soodsam maksta aeg-ajalt neid trahve kui ehitada oma farm määrustega kooskõlas olevaks, siis ongi tegu samamoodi surnud ringiga, kuna sisuliselt ei ole mingisugust sunnimehhanismi, mis paneks farmi juhatuse otsustama selle kasuks, et nad siiski ehitaks oma farmi ümber,» tõdes Mering.

Kuna Balti Karusnahk on 70 töötajaga Karjaküla suurim tööandja, 6,8 miljoni eurose aastakäibega firma, kus on isegi miinimumperioodil üle 30 000 looma, siis nad teavad, et sulgemine on tegelikult võimatu. Seetõttu saavad nad riigi ukaasidesse suhtuda trotslikult ja teha ümberehitusi sellises tempos nagu neile sobib.

«Nad ei saa sulgeda seda homme, ülehomme või aasta pärast, see ei ole võimalik. Kohtu kaudu me saame võidu ja saame kümne aasta saamata tulu ette. Nad seda ei tee lihtsalt. Nad ei ole nii lollid. Riik ei ole nii loll, sest see hagi tuleb kuskil 15-20 miljoni euro suuruses,» rääkis Mustonen.