/nginx/o/2013/04/17/1696846t1hfe13.jpg)
Tiit Aleksejevi näidend ja Madis Kalmeti lavastus «Leegionärid» annavad vaatajale hulga igaviku-, oleviku- ja tulevikuseoseid. Eesti poisid 1944. aastal Narva all, Saksa mundris võitlemas, viimse veretilgani. «Leegionärid» ei ole tavapärane näitav näidend ega lavastus. Sõjalugu, jah, muidugi, aga palju sügavamaid seoseid otsiv ja leidev kui tavaline pealispindne kangelaslugu.
Kui teil on käekell, siis vaadake seda. Vaadake kella ja mõelge ajale seal sees. Mõelge, kellal ka, kas tal on oma lugu? «Leegionärides» selline lugu on, teiste suurte üldisemate ja isiklikumate inimese elu juurde kuuluvate lugudega koos. Laenan siia võrdluspildi Ivan Võrõpajevi näidendist «Pantelei Karmanovi sententsid», kus peategelane muu hulgas ütleb nii: «Ma olen nüüd üksi – kõige oivalisem maailmas. Sest kõik teised lebavad klaaskirstudes. Aga klaaskirst – see on kell. Tavaline kell – klaas ja selle all aeg.»