/nginx/o/2013/04/17/1695640t1h74a3.jpg)
Vanemveebel Jaanus Lensment on teeninud nii Kosovos, Iraagis kui ka Afganistanis. Veteranide nädala teises loos kirjeldab ta oma esimest välisoperatsiooni Kosovos, kus ta teenis 2003. aasta detsembrist 2004. aasta juunini mitmeotstarbelise sõjaväepolitseirühma ESTPATROL-9 koosseisus.
«2003. aasta suvel kirjutasin avalduse, et osaleda missioonil Kosovos – kui oled valinud kaitseväelase elukutse, siis oled valinud ka kohustuse vajadusel osaleda rahvusvahelistel operatsioonidel. Väljaõpe oli väga huvitav ja lõpuharjutus oli eriti meeldejääv, kui instruktorid olid kutsunud eraisikud meile kohalikke elanikke mängima,» meenutab Lensment.
«Esmamulje Kosovost oli kindlasti üllatus, sest ma arvasin, et seal on olukord kogu aeg terav ja pingeline. Tegelikkus oli hoopis midagi muud. Meid ümbritses täiesti tavaline elu, kuid see, võib-olla näiline rahu, kestis kuni ühe märtsikuise hetkeni.»
«17. märtsil 2004. aastal juhtus nii, et Kosovo albaanlaste ja serblaste omavahelised suhted jõudsid taas staadiumisse, kus avalikult näidati välja soovi üksteist pigem surnutena näha. Toimusid suured rahvarahutused, põletati maha mitmeid serblaste elamuid, kirikuid ja muid olulisi hooneid. Samamoodi põletati maha ka Kosovo pealinnas Prištinas paiknev serblaste haigla.»
17. märtsil 2004. aastal juhtus nii, et Kosovo albaanlaste ja serblaste omavahelised suhted jõudsid taas staadiumisse, kus avalikult näidati välja soovi üksteist pigem surnutena näha.
Mõni päev hiljem sai tollel hetkel Kosovos teenistuses olev mitmeotstarbeline sõjaväepolitsei rühm ESTPATROL-9 ülesande julgestada serblastest haiglapersonali, kui viimased mahapõlenud haigla rusude vahelt otsivad kasutuskõlblikke vahendeid ja eskortida nad Priština lähedusse serblaste külla, kus leitu uuesti kasutusse võetakse.
Antud fotol julgestab nooremveebel Jaanus Lensment põlenud haigla rusude vahel serblastest haiglapersonali.
«Mäletan, et õhkkond oli närviline ja muidu rahvarohked tänavad olid pärast rahutusi mõne päeva jooksul peaaegu inimtühjad. Serblaste pilkudes oli näha meeleheidet ja paratamatust, sest nad olid ju oma kodudest välja aetud. Igapäevateenistusest oli see ülesanne oluliselt erinev ja toonase missiooni jooksul kogesin esimest korda, et mind/meid oli seal päriselt vaja, kuna serblased olid väga hirmul ja nende kergendatud näoilmed pärast eskortimise lõppu näitas seda ilmekalt.»