Ahto Lobjakas: post-terrorism

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Meie igapäevaelus on märkamatult avanemas uus silmapiir või mõõde. See on aeg, mis jääb terroriakti ja järelduste tegemise vahele. Reaktsioonid, mis poliitikuil on varnast võtta, on kasutud, kuni pole teada, kellele ja millele reageeritakse. Vastustel pole millegagi haakuda seni, kuni keegi pole toimunut tahteaktina omaks võtnud ja sellele mõtet andnud.

Varem, kui terrorismi ei tuntud, oli suuri ja ootamatuid katastroofe lihtsam taluda. Alati oli olemas kõrgema jõu tahe, mis tihkelt täitis vastutuse horisondi. Jumalal oli inimese jaoks plaan, jumala rajad on keerulised, millegi eest oli tal alati inimest nuhelda.

Ingliskeelne act of God on taandunud kindlustusproosasse. Eesti keele «vääramatu jõud» on juba ühtmoodi lahutatud nii jumala kui inimese tahtest. Ja ometi ei saa me tahteta. Tahe on kui käsipuu, milleta meie maailmatajul pole pidet.