Eesti esimesel välismissioonil osalenu: kodustele rääkisin ainult, et lähen Taani väljaõppele

Fotomeenutus esimesest kaitseväe välisoperatsioonist 1995. aastal Horvaatias, kuhu saadeti jalaväerühm Estpla-1. «Kõik tundus kummituslikult tühi, majad varemeis ja teeääred olid palistatud miinisiltidega,» meenutab vanemveebel Truu. Foto: Margus Truu

Täna, nädal enne Eesti esimest veteranipäeva, saab Postimehes alguse lugudeseeria, kus toonased võitlejad toovad lugejani meenutused välismissioonidel läbielatust. Seeria avaloo jutustab vanemveebel Margus Truu, kes teenis jalaväerühmaga Estpla-1 Eesti esimesel välisoperatsioonil 1995. aastal Horvaatias.

Kaitseväkke tulin esimese kutse peale ja kuna vanus ei olnud kutse saamisel veel täis, siis kvalifitseerusin vabatahtlikult teenistusse asujaks ja sain omale teenistuskohta valida. Valisin Staabi- ja Sidepataljoni ning teenistus algas 5. jaanuaril 1994. aastal.

Sama aasta sügisel liikus väeosas reklaam, et tule rahusõduriks, otsiti instruktoreid ohvitseride ja allohvitseride seast. See tundus ahvatlev, aga sellele ma veel ei reageerinud. Aga kui tuli järgmine reklaam, et pannakse kokku rahuvalverühma, mis läheb Taani pataljoni kooseisus Horvaatiasse, siis sinna kirjutasin ma sooviavalduse.

Enne ajateenistuse lõppu sain kinnituse, et mind on arvatud Estpla-1 koosseisu, mis läheb jaanuarikuus Taani väljaõppele. Lõpetasin detsembris ajateenistuse ja viisin oma paberid Üksik-Rahuvalvekompaniise sisse ning jaanuari alguses saime endale uuesti Eesti kaitseväe vormid selga ja lendasime Taani. Kodustele rääkisin ainult, et lähen Taani väljaõppele, mis oli ka tõsi, aga eesseisvast missioonist ma ei maininud midagi, et neid mitte muretsema panna.

Taani kompanii ülemal tuli anda korraldus bassein pärast talvist puhkepausi töökorda seada, kuna eestlased olid lumest ja külmast hoolimata rannahooaja juba avanud ja käisid ujumas.

Esimene väljaõpe saadi taanlastelt

1995. aastal ei olnud meie kaitsevägi veel just kõige paremal järjel varustuse ja taristu poolest, nii et esmamulje Taani Oksboli väljaõppekeskusest oli ahhetamapanev: tipp-topp korras punasest tellistest ühekordsed kasarmud, sooja veega pesemisruumid (sidepataljonis sai sooja vett ainult üks kord nädalas saunas käies), eraldi ruumid relvade ja saabaste hooldamiseks.

Sellisest sööklast ja vabaaja veetmiseks mõeldud sõdurikodust ei oleks Eestis sellel ajal osanud unistadagi. Kõik eeldused korralikuks väljaõppeks olid olemas, lasketiirud, harjutusväljad soomukite ja ka jalastanud manöövrite tegemiseks.

Väljaõppe käigus harjutasime koostööd Taani, Läti ja Leedu rühmadega. Kogu väljaõpe oli inglise keeles ja seda sai klassitundides juurdegi õpitud. Harjutasime erinevaid situatsioone ja olukordi, millega võisime esimeses missioonipiirkonnas kokku puutuda.

Kuna tegu oli ÜRO missiooniga, siis seal olid oma reeglid ja tüüpilist sõjalist väljaõpet oli vähem. Relva kasutamise piirangud, patrullimine külades, vaatluspostide mehitamine ja erinevate ettekannete kirjutamine ja edastamine on ühed väljaõppeteemade näited. Loomulikult tuli harjuda ka Taani sõjaväe varustuse ja relvastusega, kuna sellel missioonil kasutasime ainult Taani kaitseväe varustust. Ainuke asi, millega Taanis ei harjunud, oli pidevalt puhuv tuul. Need vähesedki puud, mis Taani mandriosa katavad, olid selle tuule tõttu kõveraks kasvanud. Aga muidu jäime kõik seal veedetud väljaõppeajaga vägagi rahule. Väljaõpe Taanis kestis umbes veebruari lõpuni ja sealt lendasime otselennuga Zagrebisse.

Tühjus ja Horvaatia miiniväljad

Zagerebist transporditi meid autodega tulevasse teenistuskohta Lõuna-Horvaatias, Bosnia ja Hertsegoviina piiri lähedal. Sellel ajal oli seal serblaste enklaav, mille nad ise olid nimetanud Republic of Serbian Kraijna, väike riik riigis, kus oli mingi aeg isegi oma raha käibel. Eestlaste rühm oli Taani A-jalaväekompanii koosseisus. Igal kompaniil oli oma vastutusala, mis jagunes omakorda rühma vastutusaladeks, mida rotatsiooni käigus mehitati.

Esmamulje alast võrreldes Taaniga oli vastupidine. Kõik tundus kummituslikult tühi, majad varemeis ja teeääred olid palistatud miinisiltidega. Meie ülesanne seal oli rühma vaatlusposti mehitada, millest käidi horvaatide ja serblaste vahelisel kontrolljoonel patrullimas.

Rühma laager kujutas endast liivakottidega ümbritsetud territooriumi, kus oli elamiskonteinerid rühmasuurusele üksusele, pesemiskonteiner, köögikonteiner ja väike puhkeruum, mis täitis ka söögikoha funktsiooni. Kõik eluks vajalik oli olemas. Üldjuhul oldi rühma laagris kaks nädalat ja pärast seda nädal kompanii laagris.

Kompanii laager oli lõõgastumise koht, seal oli taanlaste ehitatud saun ja väike bassein, süüa tegid kokad ja seal laagris oli ka telefoniühendus välismaailmaga, mida kasutati kodustele helistamiseks. Samamoodi pidime mehitama ka jaosuurusi vaatlusposte rühma ja kompanii baasidest eemal, kus oldi üldjuhul 24 tunni kaupa. Reegel muutus, kui horvaadid oma alasid tagasi võtma hakkasid ja 24 tunnist sai nädal.

Üks paljudest lõbusatest seikadest oli see, kui Taani kompanii ülem ühel hommikusel koosolekul kompanii juhtkonnaga andis teeninduskompaniile korralduse bassein töökorda seada pärast talvist puhkepausi, kuna eestlased lumest ja külmast hoolimata on rannahooaja juba avanud ja ujumas käivad. Ühele meie võitlejale tundus see olevat kõige parem koht, kuhu maanduda keha jahutamiseks pärast uue punkri ehitamisel liivakottidega rassimist.