IRLi liige nõudis väitluses parteide riikliku rahastamise lõpetamist

Annely Akkermann Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Postimees kannab täna üle reaalajas peetavat väitlust teemal, kas parteide riigikassast rahastamine tuleb lõpetada või mitte.

Live Video streaming by Ustream

Väidet «Riik peaks lõpetama erakondade rahastamise» asuvad kaitsma Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv riigikogu liige Annely Akkermann ja tema parteikaaslane Priit Sutt. Neile oponeerib Eesti Väitlusseltsi võistkond koosseisus Helery Maidlas ja Kristin Parts.

Väitlus kantakse kella 16.45-17.45 otseülekandena üle Pärnust Sütevaka humanitaargümnaasiumist.

Tegu on väitluskuu neljaosalise sarja teise debatiga. Võrreldes Postimehe arvamusportaalis peetavate online-väitlustega on siin võimalik näha ka esinejate kehakeelt - nende kohanemist keeruliste olukordadega, žeste ja kõnestiili. Toome teieni väitluse oma puhtaimas vormis, kus võistluslikult on eesmärk võita väitlus parimate argumentide ja heade esinejatega.

Kord näeb võistkondadele ette vaheldumisi kõnelemise, et igal kõnelejal oleks õigus vastaste argumente ümber lükata. Ainsaks erandiks on kuuest kõnest kaks viimast, kus mõlema võistkonna üks esindaja teeb kokkuvõtva kõne sellest, mis väitluse jooksul just neile võidu peaks andma.

Väitluse kokkuvõte

1. Jaatus (IRL):
Riik peaks lõpetama erakondade rahastamise.

Poliitikas koheldakse osalejaid ebavõrdselt. Riik peaks pakkuma kõigile võimaluse võrdselt poliitikas osa võtta. Hetkel rahastatakse ainult parlamendis olevaid erakondi, mis annab neile ebaõiglase eelise teiste poliitiliste liigumiste ees. See ebaõiglane eelis annab erakondadele eelise end tuntuks teha. Seda tehakse maksumaksja raha eest. 4 suurt erakond saavad iga aasta riigilt suure summa, mida saavad kasutada võimu põlistamiseks ja konkurentide ründamiseks. Erakond annab omadele raha, et end tuntuks teha. Riigi rahaga on loodud broilerifarmid.

Kui erakondi rahastaks liikmed, siis erakond peaks kuulama oma liikemete sõna. Niimoodi säiliks osalusdemokraatia ja kodanike kaasamine erakondade sees.

Plaan: Erakondi peavad rahastama liikmed. Kuna riik ei saa rahastada kõiki, ei peaks ta rahastama mitte kedagi. Ettevõtted ei tohi rahastada.

1) Erakondade enda rahastus moodustab ainult 10% erakondade eelarvest. Erakond ei täida oma eesmärki, sest ei lase tavalisel kodanikul mõjutada poliitikat.

2) Uutel erakondadel on lihtsam poliitikasse tulla ja pakkudele praegusele neljale konkurentsi. Parlamendi erakondade vahel jagatakse 5 miljonit eurot. Raha kasutatakse reklaamidele, ehk siis rahva raha kasutatakse ebaefektiivselt. Erakonnad peaks nüüd pöörduma näoga rahva poole.

1. Eitus (Väitlusselts)
Süsteem ei pea jääma selliseks nagu ta praegu on. Seda saab muuta õiglasemaks, kuid riigi rahastus ei peaks kaduma.

Erakonnad peaks juba praegu kuulama oma liikmeid, kui nad seda ei tee, siis nad on lihtsalt lollid. Nüüd aga hakkaks erakonnad otsima liikmeid lihtsalt selle põhjal kui suur on nende rahakott, sest raha on neil endiselt vaja.

Riik saaks panna kõik erakonnad panna võrdsesse olukorda.

Maksumaksjad on poliitikute tööandjad.

Igal inimesel peaks oleme täpselt sama palju võimu. Nüüd aga inimesed, kellel on rohkem raha saavad mõjutada poliitikat rohkem kui üks kodanik lihtsalt oma häälega. Jõukamad saavad nüüd rohkem panustada, sest poliitikud on rohkem huvitatud neid kuulama. Seega ebavõrdsus ühiskonnas suureneks.

Kodanikud ei saa praegusest süsteemist ära ja arvavad et poliitikud kasutavad seda ära. Riigi rahastuse korral inimesed usaldaks süsteemi ja riiki rohkem.

Ristküsitlus

K: Miks te arvate, et antud häältel ja rahal on nii suur seos.
V: Urmas Sõõrumaa andis raha kõikidele erakondadele. Saab kõigilt hiljem teenuseid. Saab seda endiselt teha.
K: Äkki Urmas Sõõrumaa toetas poliitilist mitmekesisust.
V: Inimene peaks toetama oma ideoloogiat.
K: Kuidas maksumaksjad erakonna tegevuse üle kontrolli saavad hoida.
V: Seda süsteemi on raskem petta ja läbi selle tulebki parem kontroll.

2. Jaatus

Erakonnad oleks ka riigi rahastuse korral mõjutatav.

Liikmesuse järgi rahastamine tooks eelise suurematele. Ainult 10% liikmeid rahastavad erakonda. 90% liikmeid on hangunud ja ei osala erakonna töös. Riik hakkaks nende põhjal erakondadele raha andma, mis oleks väär.

Varakatel inimestel ei oleks rohkem hääli. Kõigil oleks ikka üks hääl. Liikmemaks oleks võrdne ja kõik saaks maksta seda ainult ühe korra. Keegi ei saaks rohkem toetada.

Varakamad inimesed on nõudlikumad. Nad nõuaks erakondade juhtidelt aru ja paremat poliitikat.
Riik ei suuda paremini erakondi kontrollida kui kodanikud või liikmed.

Erakondade kampaaniad muutuksid sisulisemaks. Vaja nüüd suhelda ja olla töökas. Teha näiteks kampaaniaid Facebookis.

Mõjule pääseksid uued anded ja värsked ideed. Verevahetus on poliitikas vägagi teretulnud.

Ristküsitlus

K: Kui palju maksab üks keskmine valimiskampaania?
V: 50 000 eurot

K: Millise summa puhul kampaaniat ei toimuks üldse?
V: Indrek Tarand tegi kampaania sisuliselt tasuta.

K: Kas te ei leia, et erakond otsiks liikmeid lihtsalt raha pärast?
V: Iga erakonna loomulik soov on liikmeid juurde saada ja oma kanda kinnitada.

K: Kas te ei leia, et suurematel erakondadel on endiselt suur eelis?
V: Kahtlemata on eelis aga see ei ole mäekõrgune.

K: Kas te ei leia, et kõik arvaksid, et nad peavad kuuluma erakonda, et poliitikat mõjutada?
V: Juba praegu on erakonda kuulumine nii öelda kohustuslik, sest üksikisiku häälekünnis on liiga kõrge, et üksinda parlamenti pääseda.

2. Eitus

Riiklik rahastamine muudaks süsteemi läbipaistvamaks ja parandaks poliitika sisulist poolt.

Ainult liikmemaksudest elatumise korral ei oleks näiteks Rohelistel võimalust konkureerida Reformierakonnaga, kellel on praegu rohkem liikmeid, kes saavad aidata veel enam promoda.
Uutel erakondadel oleks raskem esile tõusta, sest neil poleks eelnevat kandepinda.

Erakonnad hakkavad otsima endale võimalikult palju inimesi erakonda, et raha saada. Nende eesmärk aga peaks olema koondada ühtse maailmavaatega inimesed. Erakonnad otsikski sel juhul kas palju inimesi või rahakaid inimesi.

Liikmemaks peaks olema palju suurem, et erakond suudaks katta oma kulud. Kui see liikmemaks on aga kõrge, siis inimestel on raskendatud erakonna asutamine ja poliitikas kaasa rääkimine.

Riigipoolne rahastus tagaks selle, et iga ideoloogiat esindaval grupil on võrdne võimalus kaasa rääkida poliitikas. Nad ei pea tegelema odava kuulsuse ja rikaste liikmete otsimisega. Saavad tegeleda tõeliste probleemidega.

Kõik asjad mida rahastab riik on maksumaksja kontrolli all. Kui riik kulutab raha valesti on maksumaksjal õigus teha häält ja kurta selle üle. See tagaks ka raha õiglase kasutamise.
Kõigil peaks olema võrdne võim ja võrdne hääl. Rohkem raha ei peaks võrduma rohkem mõjuvõimu poliitikas.

Probleem on selles, et me lubame süsteemi, kus annab oma varaga seda manipuleerida.
Kodanikke häirib, et erakondade rahastamisega saab toimuda sahker-mahker. Inimesed ei saa aru, kust tuleb erakondade raha. Ühtlase riikliku rahastamise puhul oleks aga kõik selge.
Saaksime vältida, et peale valimist hakatakse tegelema raha otsimise, mitte poliitikaga.

Ristküsitlus:

K: Kuidas teie poolne lahendus pakub avatumat poliitikat, kui praegu ainult 10% liikmeid toetab oma erakonna poliitikat?
V: Kui on kindel rahastus olemas, siis ei ole vaja kunstlikult liikmeid juurde muretseda.

K: Ühtlane rahastus toetab reklaamikampaaniad. Plakatid aga ei näita maailmavaateid, vaid kulutavad raha. Kas odavam ei oleks kasutada sotsiaalmeediat?
V: Meie poolest võiks kasutada seda, kui see on odavam ja jõuab paremini inimesteni.

Eituse kokkuvõte:

Oponendid tõid kolm kasu: suurematel kaob eelis, erakonnad hakkavad liikmeid kuulama ja väiksemad saavad pilti. Kahjuks ühtegi neist ei tule.

Inimeste vahel tekib ebavõrdsus. Ainuke viis kuidas inimese häält on kuulda on see, et pead liituma erakonda. See ei ole aga hea. Raskem muuta oma arvamust ja vaateid.

Liikmemaks on ühekordne. Erakond kuulab mind sel juhul ainult ühe korra.

Liikmemaks peab olema suur, et see saaks katta kõik kulul ja suudaks erakonda üleval hoida. Iga tavaline inimene ei saa nüüd erakonnaga liituda, sest ei jaksa seda maksta. Nüüd ei ole kõigil võrdne võimalus kaasa rääkida.

Erakonnad ei ole võrdsed. Suurematel erakondadel on lihtsam uusi liikmeid leida, sest tal on rohkem tööjõudu. Väiksematel on sellega raskem oma kanda kinnitada ja pilti saada.

Jaatuse kokkuvõte:

Saades oma raha liikmetelt, pöörduvad erakonnad näoga rahva poole. Kui on vähem raha plakateid üles panna ning tuleb kasutada odavamaid ja sisukamaid viise, et pilti saada. Sellega tulevad erakonnad tagasi demokraatia juurt juurde.

Rahvas saaks riigi rahastamise puhul asja kontrollida ainult tänavatele mässama tulles. See oleks aga äärmuslik lahendus. Kui aga liikmed rahastavad erakonda, siis saavad nad kohe kätt erakonna asjade pulsil hoida ja kontrollida.