Kunstikriitik juhib tähelepanu

Silver Vahtre tööde väljapanekust on osa tänavaäärsel aknal, graafikat on täis klubi põhisaali seinad ja ka tagaruum. Foto: Margus Ansu

Miks peaks ühel kunstikriitikul olema vaja juhtida tähelepanu ühele väikesele kunstinäitusele olematus näituseruumis? Antud juhul on selleks Silver Vahtre «Lahtiveeretamine» Tartu kultuuriklubis Promenaadiviis.

Lihtsalt on niimoodi, et mõnigi kunstitegelane nagu ka Vahtre jääb kohalikul kunstilool kahe silma vahele lihtsalt selle pärast, et ta kogu aeg tegutseb.

Vahtre on graafik, plakatist, linnakujundaja, teatrikunstnik ja muu seesuguse universaal. See pole mingisugune koduperenaiste maalikool, vaid kõrgem pilotaaž, millega harjub ära, ent mille puudumist tunnetatakse valusalt. Kindlasti on eesti kunstiloos neid, kes parema meelega vaataksid temast üle või mööda.