Päeval täitevkomitee vaneminsener, õhtul Viru ärikas

Viru ärikate konverents Viru hotellis. Marek kolleegide keskel. Foto: Andres Haabu

Viru hotelli kunagiste ärikate konverents-kokkutulekule tulnute seas torkab Mareki puhul esmalt silma sirge rüht ja sportlik vorm. Laitmatult istuv sametpintsak ning Chaneli prillid lubavad aimata härrasmeest, kes vast hotellidesse põikab sisse vaid selleks, et näiteks Four Seasonsi lounge’s mõnd äripartnerit tervitada.

Ometi on ta Viru hotelli teisel korrusel nagu omas kodus, sest möödunud sajandi seitsmekümnendatel väikelinnast Võrust Tallinna jõudnud noormees tegi just siin äris esimesed sammud.

Seda ENSVs, kus eraisikutelt ostmise ja edasimüügi eest ootasid halvimal juhul ees vangla-aastad. «Algul käisin vaid nädalavahetustel,» meenutab toona pikajuukseline Marek. Millised ärikad üldse välja nägid? «Valerka käis pika nahkmantliga. Mõnel oli roheline mantel ja punane lips. Jura Sarkisjanil oli sametpintsak, mille alt paistis mummuline pluus – kui seda nägin, mõtlesin: ma pean ärikaks saama!»

Kondoomi kohta seletuskiri

Algaja ärikas sattus aga kord Virus pahandusse, kui eriteenistuse kapteni ees taskuid tühjendades tuli lagedale Sultani kondoom, mille kohta väitis mees, et ostis selle Viru väravate juures. «Pidin kondoomi kohta seletuskirja kirjutama ja peale seda hakati eriteenistuse mehi kantossideks kutsuma,» jutustab mees naeru saatel.

Toonasesse Viru ärikate ringi sulanduda polnud kerge, aga mitte ka võimatu – sportlastest vanad tuttavad olid näiteks ringis juba sees. « Oli kaks varianti ärikaid – ühed, kes jooksid välismaalastele pargis või Viru juures järele ning nn eliit, kes sees kohvikus istus.Olime kohvikus sees, tuleb soomlane, küsid temalt, kas kaupa on, lähed kaasa.»

Valuutat ei hoidnud ärikad enda juures kunagi, sest kuigi eriteenistuse meestega tervitati ja oldi nö omad joped, võis valuuta leidmisel siiski pahandusi tulla. «Kui valuutat anti, tuli kohe välja joosta või anda garderoobi, sealsetele töötajatele maksime omakorda,» meenutab Marek.

Päeval nõukogude ametnik, õhtul ärikas

1980ndatel sai aga Marekist mitte ainult Viru ärikate eliidi üks osa, vaid ka Tallinna täitevkomitee ametnik. «Tulin kaheksakümnendatel Tallinna elama ja töötasin üksteist aastat linna täitevkomitees.Olin vaneminsener, sain sada viiskümmend rubla palka. Õhtul tulin Virusse ja teenisin kolm-nelisada,» meenutab mees.

Täitevkomitee vaneminsenerina tuli mees hommikul, portfell kaenla all tööle, et vene keeles vastata nõukogude kodanike kaebekirjadele ning arupärimistele.

«Hommikul tulin kontorisse, naised olid juba elevil, jõime kohvi ja hakkasin siis portfelliga mööda komisjonipoode käima, et Virust toodud kaupa kohale viia. Muidugi teadsid kõik, et ma olin ärikas – tõin ju närimiskummi ja pastakaid,» naerab mees, kes valuutaga hangeldamisele eelistas märksa ohutumat äri, näiteks teksapükste edasimüüki.

Pahandust ei tulnud, sest Marekil olid oma sõnul head ülemused ja mingeid erilisi repressioone ta ei mäleta. «Kinni võeti küll tihti, aga midagi ei juhtunud,» meenutab mees ja selle kinnituseks astub ligi ka toonane eriteenistuste ülem Lembit Allingu, kes kunagist ärikat õlale patsutab ja kinnitab, et ärikad olid «head poisid». «Mingit erilist dissidentlust polnud aga ka,»
nendib Marek.