Väljavõtteid saates räägitust

Hilisem Rahvarinde eestseisuse liige Heinz Valk. Foto: ETV arhiiv

Saate algus

Hagi Šein: Üritame täna kõnelda ennekõike ja peaasjalikult vahetust demokraatiast, käsitleme kodaniku initsiatiivi kui ühiskondliku omavalitsuse erilist tüüpi, mis on demokraatlikule ühiskonnale loomulik ja paratamatu.

Ja kõigest sellest tulenevalt oleks esimene küsimus teile, lugupeetud stuudioeksperdid: mis on teie arvates viimase aasta-pooleteise jooksul meie vahetus demokraatias, kodaniku initsiatiivi avaldumises positiivset ja kus te ennekõike näete probleeme?

Edgar Savisaar: Positiivse poole pealt näen seda, et kujunemas on esimesed niisugused survegrupid, kes nende sotsiaalsete koosluste nimel, kelle huve nad esindavad, kelle nimel avaldavad arvamust, püüavad mõjutada ühiskonnaelu ja nihutada ühes või teises suunas valitsuse poliitikat. Praegu on selge märk sellest, et niisugused esimesed survegrupid on meil kujunenud.

Šein: Kas survegrupp iseenesest ei kõnele millestki demokraatia välisest?

Savisaar: Ei, ma ei ütleks. Üldiselt eristatakse kahte mõistet: kodaniku initsiatiiv ja survegrupp. Survegruppi loetakse kodaniku initsiatiivi kõrgemaks vormiks. Ütleme, et kodaniku initsiatiiv seisneks selles, et kui kodanikud ootavad tükk aega, aastaid näiteks, et linnavalitsus ehitaks silla, kuid ei ehita ega ehita – üks aasta pole limiiti ja teine aasta pole ehitajat, kolmas aasta ei ole fonde. Lõpuks inimesed võtavad ise kokku, teevad kooperatiivi ja ehitavad valmis. See on kodaniku initsiatiivi näiteks. Survegrupiga oleks siis tegu sel juhul, kui mitte ise ei ehitata silda, vaid ikkagi sunnitakse linnavalitsust oma lubadusi täitma.

Muud jutud

Edasi räägib akadeemik Viktor Palm, kuidas rahvas saab probleemidest aru, kuid «üleval pool» mitte, kuid ta arvab ka, et altpoolt survestamist ei maksa samuti idealiseerida, vaid näha selles vaid hädaabinõu.

Väikeses stuudios arutatakse, et siiani on eelkõige intelligendid aktiivsed olnud. Jutt läheb sellele, et inimeste kirjadele ametiasutustest ei vastata. Vello Saatpalu räägib, et on teinud Tallinna linnavõimudele ettepaneku alustada Vene NFSV, Valgevene NSV ja Ukraina NSV juhtidega läbirääkimisi, et viia Eestist välja suured muukeelsed tehased.

Suures stuudios läheb jutt fosforiiditeemale ja akadeemik Endel Lippmaa arvab, et kui maale määrataks korralik hind, siis kaob kaevandamistahe iseenesest. Teravalt on üleval Eesti NSV rahvasaadikute nõukogu tegevus, millelt oodatakse meeleavalduste keelustamise tühistamist ja keeleseaduse vastuvõtmist.

Väikeses stuudios meenutab üliõpilane Kalev Vilgats, kuidas tudengid pidasid aasta tagasi fosforiidisõda ning kuidas siis, kui meeleavaldused keelati, õmblesid tüdrukud kollased särgid, millele trükiti fosforiidivastased loosungid peale.

Suures stuudios läheb jutt stalinismi uutele ilmingutele.

Esimene saatetund saab otsa. Vaheajal arutavad Savisaar ja Heinz Valk, et saade ei lähe kuidagi käima. Savisaar küsib, kas Valk toetab teda, kui ta käib välja Rahvarinde loomise mõtte. Valk on valmis. Savisaar ütleb Šeinile, et tahaks kohe teise saatetunni algul sõna saada, aga ei täpsusta, mida rääkima hakkab.

Teine saatetund – Rahva­rinde väljakuulutamine

Šein: Arutame edasi vahetu demokraatiaga seotud küsimusi, tema toimemehhanisme, otsime valupunkte. Ilmselt igaühel teist on see kõige valusam enda jaoks sõnastatud.

Savisaar: Minu arvates on praegu ikkagi esimene küsimus, millest tuleb lähtuda ja mis tuleb üles tõsta – see on Rahvarinde loomise küsimus. Perestroika toetuseks. Sellel on kaks põhjust: esimene põhjus on selles, et praegu ikkagi tuhanded inimesed, kes ühelt poolt on väljas komsomolieast, kes ei ole samal ajal parteiliikmed ja nad tahavad ikkagi näidata initsiatiivi poliitikas ja riigiasjade ajamisel – nad on valmis ühinema uutmise ümber. See on üks põhjus.

Ja teine põhjus on selles, et me ilmselt ei saa praegu lahti sellest illusioonist, nagu oleks võimalik pidurdusmehhanismist jagu saada ratsaväerünnakuga. Sellepärast, et konservatiivid on ikkagi esimesest ehmatusest toibunud, nad on ridasid koondanud ja asunud vasturünnakule.

Jutt ei ole lihtsalt sellest, et püütakse anda vana sisu uues vormis, vaid jutt on ikkagi otsesest vastuseisust. Kuidas teisiti tõlgendada seda, kui Ogonjoki korrespondenti ei lasta kolhoosnike kongressile, justkui ei olekski see nõukogude ajakiri, või kuidas tõlgendada seda, kui mõnes oblastis oblastijuhid oma suva järgi kärbivad Abuladze «Patukahetsust» (Gruusia filmirežissööri Tengiz Abuladze kõmuline film «Patukahetsus» – toim) sedavõrd, et kaheseerialine film kestab alla ühe tunni? See on ju otsene vastuseis, see on kurnav kaevikusõda, kus otsustav on ikkagi see, kellel parem positsioon, kes on sihiteadlikum, kes on paremini organiseeritud. Ilmselt just sellest jääb praegu perestroika toetajatel puudu.

On toetajate grupikesed, nad on hajutatud mitmesugustesse initsiatiivrühmadesse. Ma kujutan ette, et sellest aitaks üle saada just nimelt Rahvarinde loomine teiste sotsialismimaade eeskujul. Ma pean silmas poliitilist massiorganisatsiooni partei juures. See ei oleks mitte parteitute partei, sellepärast, et ta hõlmaks nii parteiliikmeid kui ka parteituid. Tähendab kõiki neid, kes toetavad perestroikat. Kes on seda tegudes, mitte ainult sõnades näidanud. See organisatsioon töötaks NLKP juhtimisel, tähendab ta oleks veel üks selline valdkond, kus partei arendaks oma poliitilist tegevust. Aga samal ajal ei ole see mitte mingil juhul statistide organisatsioon. Tal peaks olema oma poliitiline nägu, oma autoriteet, iseseisvad otsused. Ta peaks olema ühiskondlikult autonoomne.

Sellesse võiksid olla ühinenud need organisatsioonid, need isikud, kes juba kolme aastaga on ennast näidanud perestroika toetajatena. Alates siin [loomeliitude] kultuurinõukogust, lõpetades muinsuskaitse seltsiga; kooperatiiviliikumine, mis selgelt läheb progressiivses suunas. Ma kujutan ette, et selle organisatsiooni funktsioonid võiksid olla sellised, et ta võtab osa ettepanekute väljatöötamisest riigielu tähtsamates küsimustes, projektide arutelust; saadikukandidaatide ülesseadmine oleks tema käes oluliselt, valimiskampaaniate läbiviimine. Perestroika ideede propageerimine, kuidas neid rakendada meie kohalikes Eesti oludes. See tähendab, et see oleks organisatsioon, kes partei kõrval kõige laiemates massides teostaks perestroikat Eesti NSVs. Ma nimetasin siin kultuurinõukogu – mida meie kultuuriintelligents arvab sellest mõttest?

Valk: Mõte on väga ilus. Sest asi on ju selles, et kodanikualgatus saab toimida edukalt koostöös riigivõimuorganitega ja vastastikuse usaldusega. Aga nagu senine perestroika kulg Eestis on näidanud, siis meil selline koostöö ja usaldus puudub. No «ilusaim» näide on siin äsja kuuldud ülemnõukogu istungjärk, selle ettevalmistus poolsalaja, rahvast ignoreerides. Kas niimoodi toimib siis kõrgeim riigivõimuorgan riigis? Või see, kuidas nüüd võeti vastu otsuseid ülemnõukogu istungjärgul, millise manipuleerimisega see asi kõik paika pandi. See on väga kaugel sellest, mida me tahaksime näha.

Nii et minu arvates võib esitada ka niisuguse küsimuse: kas meil üldse on rahvavalitsus või on isevalitsus? Ja kui me räägime usaldusest, mis peaks olema, siis kasvõi väikeseks näiteks on ju see fakt, et keelati Rahva Hääles ja Sovetskaja Estonijas avaldada hiljutise loovharitlaste pleenumi lõppdokumendid. Kes keelas? Kes saab keelata Rahva Hääles ja Sovetskaja Estonijas avaldamist? Siin selles seltskonnas ma ei näe ühtegi niisugust inimest – järelikult saab see olla vaid nende ajalehtede peremees partei keskkomitee, eesotsas Karl Vainoga. Me teame ka seda, et keelati ka kõikidel rajoonilehtedel lõppdokumentide avaldamine. Ainukesena jõudis selle «patu» ära teha Harju Elu, mille eest talle suurim tänu siin praegu.

Nii et see on ilmne usaldamatus, sest Toompeale oli ikkagi kogunenud üks arukas osa meie rahvast ning need probleemid, mis seal räägiti, ei puudutanud ainult kunstisiseseid asju, vaid olid kogu rahva elulised ja olulised probleemid. Ja nende, meie otsuste varjamine rahva ees; mille juures on eriti kahju, et see ei jõua vene keelt kõneleva elanikkonnani. See on juba põhjustanud igasugu arusaamatusi, kuulujutte, isegi väga halvamaigulisi kuulujutte sellest, mis seal Toompeal lõppude lõpuks toimus. See on ju täiesti ilmne vastutöötamine rahvale, mis praegu toimub. Ja selle tõttu Savisaare ettepanek rahvarinde loomiseks, mis mobiliseeriks kõik meie jõud, on ainult niisugune, millele võib aplodeerida.

Savisaar: See on põhimõtteline küsimus: on vaja sotsiaalset jõudu, et perestroikat kaitsta. Seda rahvas nõuab meie käest. Ning ei ole mõtet teha illusioone – ikkagi konservatiivid on asunud pealetungile. Sovetskaja Rossija artikkel (13. veebruaril ilmus selles ajalehes avalikkusele tundmatu Leningradi Tehnoloogiainstituudi dotsendi Nina Andrejeva artikkel «Ma ei saa loobuda põhimõtetest», mida tõlgendati kui perestroika-vastaste rünnakut – toim) rääkis sellest selget keelt, stiihilisest vastupanust, reaktsioonist sellele jääb väheseks.

Šein: Kodanikuna tõstan käe Savisaare poolt ja toetan ka Heinz Valku ning annan sõna teise stuudiosse.

Muud jutud

Väikeses stuudios küll saatejuht Feliks Undusk küsib, kas väike stuudio toetab Rahvarinnet, aga sellele ei reageeri keegi. Nii väikeses kui ka edasi suures stuudios räägitakse Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli tagasiastumise vajadusest, küüditamistest – teemadel, mida 1988. aastal Eestis üha avalikumalt kõneldi.

Saatejuhid hakkavad lõpuks otsi kokku tõmbama, kui Savisaar uuesti oma ettepaneku juurde tagasi tuleb.

Saate lõpp

Savisaar: Näib, et aeg hakkab otsa saama. Ma tahtsin enne seda ühe ettepaneku teha. Mul on niisugune mõte, et tänasest saatest osavõtjad, nii esimesest kui ka teisest stuudiost, kes tundsid, et see Rahvarinde loomise idee on neile südamelähedane ja nad selle ideega kaasa tulevad, et need pärast saadet ei läheks laiali, vaid jääksid siia. Ei läheks laiali enne, kui oleme moodustanud initsiatiivgrupi Rahvarinde loomiseks.


13. aprill 1988

•    «Mõtleme veel» saatejuhid: suures stuudios Hagi Šein ja Rein Järlik ning väikeses stuudios Feliks Undusk.

•    Saate staap (toimetajad): Renita Timak ja Merike Marastu.

•    Osalejad suures stuudios: filosoof Edgar Savisaar, Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud Madis Tammik ja Peep Tarre, akadeemikud Viktor Palm ja Endel Lippmaa, jurist Lembit Koik ning kunstnik Heinz Valk.

•    Osalejad väikeses stuudios: üliõpilane Kalev Vilgats, psühholoog Jaak Tamm, Haapsalu rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Lea Tuusov, ajakirjanik Ott Kool, jurist Raul Narits, insener Vello Saatpalu ja elektromehaanik Ustav Oja.

Saateküsimus televaatajatele

«Mis takistab meil kodanikualgatuse avaldumist, heade kavatsuste elluviimist?»

Saate lõpuks on saatesse helistajad küsimustele vastates jagunenud nii:

• Puudused vabariigi juhtimises, tippjuhtide tegevus – 31,2%

• Otsuste vastuvõtmise mehhanismi puudulikkus – 14%

• Piiratud avalikustamise võimalused – 10%

• Ajalooliselt kujunenud põhjused – 6%

• Lisaks oli 11% helistanutest soovinud, et eesti keel saaks riigikeeleks.

Allakirjutanud

Rahvarinde algatusgruppi jäid pärast saadet telemajja tegema ning kirjutasid kell pool üks öösel Eestimaa Rahvarinde loomise deklaratsioonile alla, Maare Keiman, Lembit Koik, Ott Kool, Merike Marastu, Ustav Oja, Viktor Palm, Vello Saatpalu, Edgar Savisaar, Hagi Šein, Jaak Tamm, Madis Tammik, Renita Timak, Feliks Undusk, Heinz Valk ja Mare Viljarand.