/nginx/o/2012/10/18/1380016t1h599e.jpg)
Täna prokuratuuri üldkogul peetud kõnes keskendus justiitsminister Hanno Pevkur kohtueelse menetluse pikkusele ja kvaliteedile ning kritiseeris ka prokuratuuri tegevust.
Pevkur kritiseeris eeluurimise kvaliteeti ja prokuratuuri tegevust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui meenutada viimaste aastate värvikamaid juhtumeid, jättes detailid kõrvale ja keskendudes üldpildile, meenuvad menetlused, mis teevad mind justiitsministrina mõtlikuks,» ütles Pevkur. «Näited, kus eeluurimine, mille käigus uuris riik kõrget riigiametnikku ja börsiettevõtet ligi kaks aastat, peale mida lõpetati menetlus piltlikult öeldes üleskirjutuse puudulikkuse tõttu, või kohtuasi, kus kohtutoimik ei olnud mitte sadu ega tuhandeid, vaid kümneid tuhandeid lehekülgi, tähendades, et selle läbitöötamiseks on vaja korvpalli- või isegi jalgpallimeeskonna suurust abijõudu, tekitavad küsimuse, kas tavaline kodanik suudaks selliste menetlustega toime tulla.»
«Möönan, et esimese näite puhul ei olnud üleskirjutuse puudulikkus antud juhtumil ainus lõpetamise alus, ent tõsiasi on, et kõrge riigiametniku ja tema lähedaste pooleteist aasta jooksul magamata ööde hulka, halle juukseid ja kaotatud närvirakke, samuti rahvusvahelist tegutseva ettevõtte mainekahju koos sellega kaasnenud otsese rahalise kahjuga ei oska me keegi kokku lugeda. Ehk eelnevast näitest võiksid küsimärgina üles jääda eeluurimise kvaliteet ja pikkus,» lausus Pevkur.
Lisaks kvaliteedile ja eeluurimise pikkusele ei saa vaieldamatult mööda ka eeluurimisega kogutud materjalidest ning nende kohtule esitamisest, jätkas minister.
«Nii seaduse loojal kui kohtus riiki esindavatel isikutel tasub minu meelest tõsiselt kaaluda, mis on see minimaalne vajalik ent maksimaalselt ammendav teadmine, mida kohtunikul on vaja selleks, et langetada õiglane ning kõike asjaolusid arvesse võttev kohtuotsus. Minu hinnangul peab igal isikul olema võimekus ka isiklikult toimik läbi töötada, et kaitsjale igakülgset tuge pakkuda,» lausus ta.
Pevkur tõdes, et nii nagu poliitikud, peavad ka prokurörid arvestama oma ütlemiste mõju mitte ainult konkreetsele teemale, vaid kaal on igal sõnal. «Kui kriminaalasi on avaliku tähelepanu all, on väljaütlemistel laiem mõju kogu ühiskonnale ning selles valitsevatele protsessidele. Toon näite noorest Tartu poliitikust, kes läks prokuratuuri ja rääkis, kuidas ta sai ämmalt raha valimiskampaaniaks. Rahva silmis aga moondus aus jutt vale sümboliks. Teemat käsitlenud ajakirjanik tõdes, et kuigi noorpoliitik käitus ausalt nii oma lähikondsete, erakonna kui ka prokuratuuri suhtes, on tulemus vastupidine ning juhtivale riigiprokurörile antud tõesest ülestunnistusest sai aasta suurima vale sümbol,» tõi Pevkur näite.
«Tagantjärele võime tõdeda, et konkreetse kriminaalasja lõpetamise määrus on loonud Eestis pretsedendi, mida veel kaua analüüsitakse. Lõpetamise määrus oma detailirohkuse ja õhku jäänud küsimustega ning mõjudega, kus ämma kujund tõi inimesed isegi tänavale, on paljusid pannud küsima (eeldan, et sh ka prokuratuuri ennast), kas ei oleks olnud õigem anda prokuratuuril endal informatsiooni avalikkusele, et ämm ongi olemas? Miks lasti eskaleeruda tõel vale kujundiks?» küsis minister.
«Me kõik teame, et kommunikatsioon avalikkusele on kriitilise tähtsusega, seda eriti laiadele massidele huvipakkuvates teemades. Prokuratuuri ülesanne, lisaks igapäevasele sisutööle on sisendada avalikkusele kindlustunnet õigussüsteemi vastu ning iga prokurör peab mõistma, et sõltumata kriminaalasjast, peab kriminaalmenetlus nii olema kui näima objektiivne. Seda saab tagada vaid kvaliteetse kommunikatsiooniga,» võttis justiitsminister kokku.