Jaan Toomingu ja Evald Aaviku kalliskivi Tartu Kirjanduse Majas

Evald Aavik «Kallis­kivi» proovis. Foto: Margus Ansu

Jaan Toominga (1946) ja Evald Aaviku (1941) «Kalliskivi» Tartu Kirjanduse Maja saalis tõestab nn vaese teatri elujõudu ka rikkal ja raiskaval ajal.

Ma ei tea, kas Jaan Tooming oma viimatise lavastuse vormistab vaese teatri vormivõtteid kasutades kehvade olude sunnil või on selle tinginud vajadus vastanduda priiskavale, lagastavale, maailma hävitavale massile. Lavastuses ei kasuta Tooming seekord muusikat, valgust ega kunstniku joonistatud dekoratsioone.

Laval, publiku ees, on üksik vana mees, hing alasti. On Evald, on Jaan ja on need mehed, kes selles parves lendavad. Evald on oma riietes, neissamades, millega kõnnib Tartu tänavatel, käib ostukeskustes, raamatukogus ja Tartu Uues Teatris. Eriliseks teeb vana mehe see, millest ta räägib, ja see, kuidas ta seda teeb. Imelik isegi mõelda, et kui Evald seda juttu tänaval möödujatele räägiks, öeldaks ta kohta «hull Evald»...