Peetri alevikus elav Meelis kirjeldab oma igapäevast teekonda tööle ja töölt koju ning räägib sellest, milliseid mõtteid see temas tekitab.
Lugeja haarab teiba: hoolimatus ja laga Tartu maanteel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olles ise olnud mõnda aega teedeehituses, olen huviga jälginud minu igapäevast koju-tööle sõidumarsruuti ja sellel toimuvaid ehitustegevusi. Kogu tegevus meenutab mulle lõbusat telesarja «Võimalik vaid Venemaal».
Kui sõidame Tartu poolt Tallinna, siis Mõigu-vahelisel lõigul on täielik agoonia. Talvel veel midagi tehti, aga nüüd tundub juba umbes kuu aega, et ehitaja on kasutanud minema jalutamise taktikat.
Kahe kitsa sõidurea kõrval on töömaa, kus on vabalangemine vähemalt üks meeter. Vahepeal oli lausa kolm meetrit. Selle ja tee vahele on paigaldatud ajutised aiad mille raskused on pooleldi üle serva ja vahepeal olid pooled aiamoodulid ka alla kukkunud. Minu teada on ka üks auto sealt alla kukkunud. Edasi on paigaldatud Kanali tee ristmikule valgusfoor, mis argipäevadel on vajalik, aga laupäeval ja pühapäeval tekitab linna poole sõites korraliku ummiku.
See on esimene laks Tallinnasse sisse sõites, aga kui sõita Ülemiste viadukti alt läbi, siis alles on näha, milline töökultuur avaneb nii Tartu poolt tulles sõitjatele kui ka meie väliskülalistele, kes tulevad lennujaamast. Tundub et kõik ehitusmaterjal on jäänud koristamata, seal vedeleb nii puumaterjali, torusid, võrkkangast kui kõike muud.
Tahaks teada, kes on nende objektide tellija, kes on järelvaataja ja teostaja? Mind on see tegevusetus häirinud juba algusest peale, aga määravaks sai see, et hiljaaegu tegelesin ühe rahvusvahelise seltskonnaga, kes kõike seda nägid ja ei jõudnud ära imestada, milline hoolimatus ja turvanõuete eiramine ja laga meil valitseb. Siis mul hakkas tõeliselt häbi ja see sundiski mind kirjutama.