Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman
Saada vihje

Seaduseelnõu hõlbustaks puudega inimestel bussiga reisimist

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Bussijaam. Foto on illustreeriv.
Bussijaam. Foto on illustreeriv. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Teatud bussiliinidel ja kindlaksmääratud bussijaamades peab puudega inimesele pakkuma abi, vastasel korral ähvardab kuni 3200-eurone trahv, seisab kooskõlastusringile saadetud ühistranspordiseaduse muudatuses. Praegu võib Eestis selliseks bussijaamaks saada vaid Tallinna Bussijaam.

Ühistranspordiseaduse muutmise seaduse järgi määrab majandusminister kindlaks bussijaamad, kus tuleb puudega ja piiratud liikumisvõimega inimestele abi osutada.

«Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega ei ole bussijaamade määramiseks kindlaid nõudeid ette nähtud ning vastava korra ja bussijaamade arvu määravad liikmesriigid ise,» selgitas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik Rasmus Ruuda.

Kuivõrd aga nimetatud määrus näeb ette kindlad nõuded, millist abi peab määratud bussijaamas osutama (nõuded peamiselt teabe esitamisele, abi andmisele ning juurdepääsutingimuste loomisele, mille täpsem korralduslik pool on jäetud bussijaamade enda välja töötada), siis lähtub majandusministeerium bussijaamade määramisel bussijaamade reaalsetest võimalustest.

«Pikemas perspektiivis soovime, et Eesti suuremates linnad olevad bussijaamad vastaksid määruses toodud tingimustele ning neid võiks käsitleda kindlaksmääratud bussijaamadena,» rääkis Ruuda. «Täna on määruses ettenähtud nõuete täitmise võimekus olemas Tallinna Bussijaamal, kellega ministeerium on sel teemal ka kõnelenud ning saanud põhimõttelise nõusoleku määrata Tallinna Bussijaam määratud bussijaamaks.»

Seaduses täpsustatakse, et puudega ja piiratud liikumisvõimega sõitjale kindlaksmääratud bussijaamades ja bussides abi osutamata jätmine võib kaasa tuua kuni 3200 euro suuruse trahvi.

«Kuivõrd määrus sätestab bussijaamadele kindlad kohustused, siis näeb määrus ka ette, et nõuete tagamiseks peavad liikmesriigid kehtestama tõhusad ja proportsionaalsed karistused,» selgitas Ruuda. «Õiguslikust seisukohast lähtuvalt peavad vastavad sätted olema kehtestatud seadusega.»

«Abi mitteosutamine on oma olemuslikult rikkumine, mille toimepanemisel saab abi vajav osapool vahetult kahju,» lisas ta. Samas ei pruugi rikkumine olla seotud bussijaama nõuetele mittevastavusega, vaid pigem hooletuse vms.

«Seega ei ole sellise rikkumise toimepanemisel üldjuhul võimalik võtta tarvitusele teisi tõhusaid meetmeid nõuete tagamiseks, näiteks määrata ettekirjutus bussijaama nõuetega vastavusse viimiseks,» rääkis Ruuda. «Seetõttu on antud juhul peetud asjakohaseks kehtestada rahaline vastutus.»

Sarnast vastutust on rakendatud ka näiteks merereisijate õiguste samasisuliste nõuete puhul. Rikkumise toimepanemisel saab karistada üksnes süüdlast, kellel lasus vastutus abi osutada.

Ruuda kinnitas, et karistusmäära rakendamisel on arvestatud üldist Eestis rakendatavat karistuspoliitikat.

Ruuda täpsustas, et kohustust osutada puudega või piiratud liikumisvõimega isikutele abi transpordile juurdepääsuks kohaldatakse üksnes neil liinidel, mille sõiduplaanijärgne pikkus on üle 250 kilomeetri.

Kohustus aidata inimest peatuste ajal bussi siseneda või sellest väljuda rakendatakse üksnes juhul, kui bussis on peale juhi veel teisi töötajaid. Kui näiteks buss sõidab Tallinnast Võrru ja lisaks bussijuhile on ka reisisaatja, siis tekib vastav kohustus.

Postimehega võttis ühendust Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht Auli Lõoke, kes rõhutas, et artiklil on eksitav pealkiri – tegemist on alles eelnõuga ja seaduse jõustumisel on selle mõju väike.

«Eesti puudega inimestele ei tule sellest suurt kasu, sest liini pikkus peab olema vähemalt 250 kilomeetrit, kui üldse hakatakse taolisi asju kohaldama,» rääkis ta. «Bussijuhtidel on reeglid, et nad ei tohi liikumispuudega inimest tõsta. Kui bussijuht näiteks selja ära tõmbab ja sõita ei saa, siis pole temast kellelegi kasu.»

Lõoke märkis, et Eestis on ainult neli Sebele kuuluvat linnadevahelist bussi, mis on tõstukbussid. Mujal pole võimalik ilma tõstmata ratastoolikasutajast sõitjat bussi aidata.

Pealegi on kindlaksmääratud bussijaamade näol tegemist vaid ühe, Tallinnas asuva bussijaamaga.

Seal on meil kokkulepe nn sületeenuse osutamiseks, märkis Lõoke. Seda osutavad turvatöötajad, mitte bussijuhid. Bussijuht vaid assisteerib ja paneb ratastooli pagasiruumi. Seejuures ei pea liit sületeenust kindlasti korrektseks lahenduseks.

Tagasi üles