/nginx/o/2012/09/28/1345048t1hf1fa.jpg)
Sel nädalavahetusel toimub Tallinnas üritus «Vaba linn», mis määratleb end kui «valdkondadevahelist kontaktsündmust, mille omadussõnaks on avatus, mis võib ühineda sõnapaarideks nagu «avatud teadmised», «avatud ühiskond», «avatud linnaruum», «avatud tehnoloogia».
Herkko Labi, alustame sellest, et mida see «Vaba linn» õigupoolest tähendab?
Labi: «Vaba linna» aluseks on vabavara liikumisest väljakasvanud ja teistesse valdkondadesse sisenenud nähtused, ideed, oskused. Idee teha sündmus, kus üritatakse vaba mõtlemist linnaga ühendada, tekkis umbes aasta tagasi.
Nii, liigume siis põhiteema juurde. Kui vaba linn on Tallinn?
(Üleüldine naer.)
Villem Tomiste: Vabadus tuleb millegi arvelt. Kui kõik arvavad stiihiliselt, et on vabadus, hakkab tegelikult domineerima labasus, mis nullib ära vabaduse mitmekesisuse, see ei pääse mõjule. Sedasorti vabadust – valida erinevate võimaluste vahel – minu arvates Tallinnas eriti pole.
Madle Lippus: Minu arvates jällegi just on. Kui rääkida Uue Maailma Seltsi kogemusest, siis kui seltsimaja avasime, käis meil väga palju välismaalasi, kes olid kohati üllatunud, kui palju siin on hea tahtmise juures võimalik ette võtta ning et siin on võimalus vabadus piire kombata ja neid nihutada.
Tomiste: Seda küll, aga transpordis ja kaubanduses vabadust pole.
Lippus: Teatud asju on Tallinna linnaga võimalik läbi rääkida.
Kuulen esimest korda, et kellegi meelest on Tallinna linnas võimalik midagi läbi rääkida.
Lippus: Teoreetiliselt on, aga see pole lihtne. Sellepärast ehk ei ole selles suunas ka nii suurt aktiivsust.
Miks siis? Kas põhjuseks on eelarvamused stiilis «selle Savisaare kambaga pole võimalik läbi rääkida»?
Lippus: Mingites punktides pole, teistes jällegi on – nii et tegelikult on võimalusi, küsimus on vaid selles, kuidas neid praktikas rakendada. Kas meil endil on tahtmist ja võimet asju läbi rääkida. Meil pole jäigalt välja kujunenud hierarhilist ühiskonda, mis täielikult niisuguse võimaluse elimineeriks.
Tomiste: Siin on vastuolu – meie liberaalses riigis on kodanikuühiskond, mistõttu langeb kodanikele ka suur vastutus. Jama on selles, et kodaniku arvates on kusagil juhtkond, kes kõik ära teeb. Unustades, et meie olemegi riik, et me ise võime asju ära teha või tegemata jätta. Lihtsalt seda ei taibata.
Labi: Mingi error on kommunikatsioonis. Küsimus ei ole Savisaares või linnavalitsuses. Kui hakkad neist allapoole minema, siis võib võtta ükskõik millise Eesti administratiivüksuse ja näha, et kommunikatsioon kodaniku ja riigi, kodaniku ja omavalitsuse vahel ei toimi. Maailmas on loodud erinevaid süsteeme, et seda kommunikatsiooni paremini toimima saada, nagu näiteks community tools – et ainsaks kommunikatsioonivõimaluseks poleks number telefoniraamatus.
Lippus: Vabadus, millele Herkko viitab, on just nimelt ühine inforuum. Abstraktne ruum, kus vahetame ideid, et saaks midagi ära teha – nii sünniks mõttevahetus ja uued head ideed ka inimeste vahel, kes reaalselt ei pruugi üksteist nähagi. Tallinna puhul see reaalne inforuum suunal linn-kodanik puudub.
Kadri Klementi: Kui luubi alla võtta klassikaline paar «vabadus ja vastutus», siis näib, et vabadust võib olla küll, kuid vastutust võtta ei taha keegi. Selle taha jäävad toppama ka mitmed head ideed, sest kohe tuleb ka küsimus – aga kes vastutab? Sellist entusiasmi, et teeks ära, prooviks järele, seda on vähe.
Regina Viljasaar: Mingil määral on ju inforuum olemas – igaühel on õigus oma arvamust avaldada, aga pole selge, mis sellest edasi saab. Vabadus, vastutus ja kohustus on täiesti sassis. Võtame näiteks planeerimise – arendajal on õigus ja vabadus oma krunti arendada, kuid tal pole vastutust avalikkuse ees, et mis ta sellega teeb. Linnal on kohustus seista avalike huvide eest, aga ta ei kasuta seda alati maksimaalselt ära. Kodanikel on õigus oma arvamust avaldada, aga neil pole vastutust ja ülesannet oma arvamuse eest seista. Tean mitut juhtumit, kus asumiseltsid on bürokraatiasse takerdunud – näiteks Mähe seltsil kulus infotahvlite ülespanekuks 13 kuud, suheldi 33 ametnikuga, tuli võtta umbes 15 kooskõlastust ja muu hulgas tuli taotleda kaeveluba.
Lippus: Kui räägime asjade elluviimisest praktikas, siis on muidugi takistusi palju. Need ongi kaks erinevat tasandit – kui teen näiteks tänavafestivali, tuleb läbida selline kooskõlastuste jms kadalipp, et vabatahtlikult ei soovitaks ma kellelgi seda ette võtta. Siis põrkudki takistuste vastu. Aga Kadri jutust tuli minu arvates välja see, millele viitab ka äsja Tallinna Ülikoolis valminud kodanikualgatuslikke väärtusi ja käitumismustreid analüüsiv küsitlus – inimesed kannavad küll osalusdemokraatlikke väärtusi, kuid initsiatiiv on üsna madal. Ettevõtlikkust midagi ära teha ei ole.
Tomiste: Jah, midagi arvatakse, aga ära ei tehta.
Inimesed aktiveeruvad alles selleks, et millegi vastu protesteerida – Kalaranna planeering, tasulise parkimise ala laiendamine. Nördimus ja rahulolematus panevad koguma allkirju, moodustama Facebookis gruppe.
Labi: Töötades Kultuurikatlas ja suheldes igapäevaselt linnaametnikega, tundub mulle, et nemad isegi tahaksid midagi teha, aga neil pole võimalust. Võib-olla vajab administratsioon kodanikule lähemale minekuks innovatiivset lahendust. Barjäärid on ette pandud bürokraatiaga, poliitikaga, ja kodanikul tekibki tunne, et proovisin, sain vastu näppe, rohkem ei taha.
Tallinna linnavalitsuses töötab väga erinevaid inimesi. Tark on alati vaadata, kuidas saaks selles olukorras elu linnas ikkagi paremaks teha.
Lippus: Suhtlemine linnaga on problemaatiline ka seetõttu, et sa ei saa sealt mingit vastust, pole nagu õiget suhtluspartnerit. Error tekib seepärast, et kogu ühiskondlik struktuur on pigem horisontaalne. Kui vaatame aga linnavalitsust, on see väga vertikaalne, hierarhiline: otsustajad asuvad tipus ja alumised osad on teovõimetud ja laulavad laulu, mis ülalt ette kirjutatud – need kaks süsteemi lihtsalt ei haaku omavahel! Nii et mul on väga keeruline samastada Tallinna linnavalitsust vaba mõtlemisega, sest seal seda lihtsalt pole olemas.
Viljasaar: Herkko rääkis, et kommunikatsiooni loomiseks oleks tarvis uusi tööriistu, minu meelest on tööriistu küll, kuid küsimus on suhtumises. Suhtumise muutmiseks on vaja näidata, et erinevad tööriistad ka päriselt toimivad, et nende abil on võimalik protsesse lihtsustada, sündinud otsused on legitiimsemad ja et see kõik on meile lõpuks kasulik.
Tomiste: Pole vaja mingeid uusi ametkondi! Muidu ongi nii, et iga uus linnavalitsus loob uusi ametkondi, määrusi. Lihtsalt mõned inimesed pole altid koostööd tegema.
Kui palju mõjutab seda kõike suhtumine linn versus ?
Tomiste: Et kui pealinn asuks Paldiskis, oleks kohe palju vabam? (Üldine naer.)
Oleks või?
Tomiste: Mõni aasta tagasi tundus see vastuolu olevat kohe väga terav. Tallinnas ei saanud asju teha, sest Tallinn pidi riigiga kogu aeg mingit vägikaigast vedama. Nüüd on need täiesti erinevad maailmad.
Klementi: Pigem annab see ehk vabadust juurde Eesti teistele linnadele, kel pole pealinna positsiooni. Tallinna kõrval hakkavad esile kerkima hoopis teised, mis on palju põnevamad, elujõulisemad, kus leidub rohkem tahet uusi asju ära proovida.
Labi: Just, väiksematel linnadel on hea võimalus välja paista. Näiteks Tartu ja Tallinn on nagu öö ja päev. Tartu on kindlasti palju vabam. Hea, aeglane tempo.
Tomiste (lõikab vahele): Mulle meeldib kiire Tallinn.
Labi: Riigi ülesanne ongi liikuda rohkem Tallinnast välja, ja seda ta ka teeb, et ka muud piirkonnad suudaks oma identiteeti luua.
Tomiste: Tallinn peaks kõiki võimalusi maksimaalselt ära kasutama. Kui vaadata Läänemere regiooni seisukohalt, võiks Tallinn ennast vabalt reklaamida sama lausega kui suvepealinn Pärnu. Kui palju Tallinnas on randasid, Pärnus aga ainult üks rand, päike loojub kuhugi metsa... (üleüldine naer). Miks mitte olla Läänemere suvepealinn? Tuleb mõelda suuremalt, kui pelgalt püüda võistelda Eesti väikelinnadega.
Mulle paistab, et Tallinn läheb isevooluteed – iga asum areneb isemoodi ning mingit ühist visiooni linna tulevikust pole.
Klementi: Tallinna visiooniks võiks olla asumitest koosnemine. Kui tulla linnavalitsuse hierarhiast horisontaalsele, kodanike tasandile, siis on seal oluliselt rohkem visiooni. Uues Maailmas, Kadriorus, Pelgulinnas ja mujal on palju rohkem kammitsemata mõtlevaid inimesi.
Lippus: Nii Tallinnas kui ka riigis käib elu valimisperioodi kaupa, perspektiiv on neli aastat. See on asumiseltside suur probleem. Nüüd, aasta enne valimisi käib hull kütmine – paneme pinke, teeme kiige. Pikema perspektiivi puudumine muudab asumiseltsidel linnaelu korraldamises kaasarääkimise väga keeruliseks. Peaks mõtlema pigem selles suunas, kuidas oleks meil Tallinnas parem liikuda või kuidas inimene ennast seal paremini tunneks.
Kuidas praegu on, kas Tallinnas saab inimene vabalt liikuda?
Lippus: Minu arvates päris hästi ikka ei saa. Kasvõi täna, kui rattaga Kristiinesse sõitsin, oli ikka jube tüütu. Sageli loevad ka väikesed asjad, rattasõidu puhul näiteks kõrged äärekivid – sõidad üle ristmiku killadi-kolladi... Neid situatsioone, kus ennast lollina tunned, on mitmeid.
Tomiste: Seda ma vabaduste puudumise all silmas pidasingi. Tegelikult ei peaks ju linnas väga palju liikuma, aga miks me seda teeme? Sest see on vältimatu! Töökoht on kesklinnas, seal tuleb käia saapaparanduses, lapsed kooli viia, kuskil teises linnaosas tuleb süüa osta. Iseäranis karm on mägedel – kuigi seal on see n-ö mikrobisnis (kohalikud poed, juuksurid jms) olemas, puuduvad aga töökohad. Nii ongi see ainult magala. Modernistlik funktsioonide laialijagamine ongi Tallinna viga.
Jõuame välja sinna, et nendel suurtel kaubanduskeskustel on vabadus kohalik väike kaubandus välja suretada.
Lippus: Kuulsin, et Kristiine keskust tahetakse veel poole suuremaks ehitada.
Tomiste: Jah, omaette raudteejaamaga. Aga miks ei ehitata keskust mere äärde? Balti jaama kant on suhteliselt hõre. Elanikest ja nende liikumisest kõneldes on võtmeküsimuseks asjaolu, et elukoht võiks olla töökoht. Linn võiks soodustada töökohtade loomist magalatesse, kasvõi maksusoodustuste näol – et poleks tarvis neid inimesi nii palju ühest kohast teise liigutada. See aga on seotud kulutustega, tuleb ehitada teid, arendada ühistransporti.
Linn on ju ennast selgelt väljendanud – nende prioriteet on ühistransport.
Tomiste: Väga hea, sel juhul tuleks näidata initsiatiivi ja tõsta ühistransport, mis praegu liigub Lääne- ja Ida-Tallinna vahel vanalinnast altpoolt, üles mere äärde. Kui tõsta ühistranspordi arter Tallinna lahe kaldale, muutuks paljugi. Trammid tooksid Lasnamäelt ja Paldiski maantee suunalt elanikud uude, mere äärde kerkivasse kesklinna.
Lippus: Asumite monofunktsionaalsus on kahtlemata probleem. Kui linn mingilgi moel soodustaks asumites rohkemate funktsioonide teket, saaks seda muuta. Toon näite Uuest Maailmast – meil kulus aasta, kuni nüüd ükskord peaks lahti tehtama siin esimene ametlik kohvik. Probleemiks on olnud bürokraatia, muu hulgas see, kuidas teha elamumaast ärimaa. Ehk siis – vabadus mitmekesisuseks on sul olemas, kuid selle kasutamine keeruline.
Samas olen näinud erinevaid Tallinna linna visioone, arengukavasid...
Lippus: Need arengukavad on küll olemas, kuid niipalju kui mina olen neid näinud, on need lihtsalt ühed paberid, mis koostatud paberi pärast ja räägivad palju suuri sõnu – kuidas integreerida, rahvusvahelistuda, regioonis domineerida. Aga arengukavade juurde käivad tegevuskavad nende visioonide ellujõudmist ei toeta.
Äkki linn ootabki, et konkreetse tegevusjuhise koostaks iga asum ise?
Klementi: Pean seda hariduslikuks küsimuseks. Eestis napib ruumilist mõtlemist. Riigi ja linna valitsejate jaoks on hea riik see, mis majanduslikult toimib, ja keegi ei küsi, kas inimestel on seal ka hea elada ja olla. See kumab läbi kõigist visioonidest. Inimesed kujundavad isegi oma kodu nii, et see oleks justkui näide heast ettevõtlusest – et kui tool, siis odav või kallis, milline investeering, aga mitte ennekõike, kas seal peal ka hea istuda on.
Viljasaar: See majanduslikus plaanis mõtlemine on suhteliselt vanaaegne.
Labi: Sama küsimus on tasuta ühistranspordi puhul – kas see on sotsiaalne, poliitiline või linnaruumiline aktsioon. Mina arvan, et kaks esimest domineerivad.
Tomiste: Räägime siin ruumiteadlikkusest, aga kui paljud tallinlased üldse elavad Tallinnas? Enamikul on mitu kohta, millega suhestuda, nädalalõpuks või suvel sõidetakse linnast välja, maakoju. Et mil määral saab selle ruumi, kus tahetakse elada, ja Tallinna vahele võrdusmärgi tõmmata? Kipub pigem olema nii, et inimene projitseerib selle linnalise ruumi kuhugi mujale maailmas, näiteks Pariisi, ning mõnusa ruumi, kus tal hea olla on, kuhugi mujale, näiteks maale. Kui palju leiab ta Tallinnast seda mõnusa olemise ruumi, kus tõesti tahakski elada?
Lippus: Ma loodan, et neid mõnusa olemise kohti tuleb aina juurde ning see muudab ka inimeste mõtlemist selles suunas, et mul on Tallinnas hea elada. Näen aga kaht probleemi: esmalt tallinlased eriti ei mõtle ümbritsevast linnast, istutakse autosse ja sõidetakse tööle või õhtul minnakse oma korterisse. Teisalt pole aga ka eriti seda ruumi, kus olla – kus maha istuda ja ennast hästi tunda.
Tomiste: Massehitus on väga inimvaenulik. Magalates pole võimalik leida privaatset ruumi korterist väljaspool. Sellel skaalal – ühel pool kõigile avatud tee ja teisel pool korter – võiks olla veel mitmeid poolavalikke vaheetappe.
Lippus: Pole lokaalseid keskusi. Linnaosas võiks olla selline lokaalne keskus, kus on jalakäijate tänav, oma kino, teatrike.
Viljasaar: Tegelikult Tallinnas on ägedaid kohti.
Lippus: On, aga kui vaatame reaalselt ringi kasvõi siinsamas Uues Maailmas, kui palju on kohti, kus oma sõpradega maha istuda, siis tuleb välja, et neid pole just palju. Koidu tänav on ilus, aga pole tooligi, kus istuda. Suur osa rohealadest on ka halvasti kasutatavad – puud küll on, ent selle ala kasutamist toetavad keskkonda pole.
Tomiste: Tänavaruumi, kus inimestega kohtuda, on selgelt liiga vähe. Tulebki küsida, kuidas me tahame näha elu Tallinnas, kuidas inimesed siin elavad – kas veedaksid nädalavahetuse ostukeskuses või tänaval, kus saab valida mitme väikese kaubitseja või teenusepakkuja vahel.
Mida inimesed ise saaks ära teha, et seda olukorda muuta?
Labi: Võtame probleemi, kus istuda – tuleks lihtsalt paigaldada mingid toolid. Palju on aktsioone, mida annab suhteliselt lihtsalt teostada. Näiteks üle Tallinna on mõned ühendused paigaldanud ka pinksilaudu.
Lippus: Kaks aastat tagasi tegime Uues Maailmas endisele tühermaale aia. Alguses olid kõik skeptilised, et no kaua teil need taimed ka püsivad, enne kui sodiks tambitakse, aga aed püsib siiani!
Tomiste: Kuid kas linn saab üldse aktsioon olla, kas linn pole mitte argipäev? Käid tööl, sööd, tood lapsed koolist või lasteaiast, see on linn. Tuleb lihtsalt kodu lähedale, kohvikutesse, poodidesse ja teenusepakkujatele jätta võimalikult palju raha, et soodustada elu tekkimist asumis.
Klementi: Kõik algab mõtlemisest – kui kaoks ära mõte, et siin ma elan lihtsalt olude sunnil, tegelikult tahaks olla kuskil mujal.
Tomiste: Päris skisofreeniline olukord, kui oma elukoht ei meeldi. Nagu oleks vangis.
Lippus: Eelhäälestus on negatiivne ning mulle näib, et inimestel on hirm elu ees; tegelikult võiks oma kodulinnas lihtsalt elada. Kui hakkame meid ümbritsevas ruumis elama, on täiesti tõenäoline, et see muutub ruumiks, kus me olla tahame. Mine, jaluta tänaval, pane paika pink, istu väikeses kohvikus kodu lähedal. Ega see mõnus paik elamise jaoks kusagilt mujalt ei teki kui ainult meist endist.
Mis on «Vaba linn»?
«Vaba linn» on praktilist tulemust otsiv sündmus, mille aluseks on ülemaailmne ärkamine, et vabavara loomise mõtteviisi võib edukalt kasutada ka valdkondades väljaspool tehnoloogiat. Juhtmotiiviks on siin avatus, mida võib ühendada sõnapaarideks, nagu näiteks «avatud teadmised», «avatud disain», «avatud haridus», «avatud tehnoloogia». «Avatud» ei tähenda aga tasuta arvutiprogrammi, vaid muutub kõiki elualasid läbivaks mõtlemismudeliks, mille eesmärk on tagada lihtne ja enamasti tasuta juurdepääs mingi lahenduse kasutamisele, säilitada selle arengus pidev läbipaistvus ning igaühe võimalus nähtust või ideed paremaks vormida. «Vaba linna» eripära on sellise mõtteviisi ühendamine linnaruumi ja linna kasutamise võimalustega.
Näiteks funktsionaalne installatsioon linnaruumis, nagu pinksilaud, teadetetahvel või tänavapink, mille ehitusjoonised on veebis tasuta kättesaadavad, mida on lihtne ise valmistada ja mida võib oma äranägemise järgi alati paremaks disainida, et seejärel jagada oma lahendust ka teiste huvilistega. 27.–30. septembrini toimub Tallinnas Rotermanni kvartalis järjekorras teine «Vaba linn», mis seekord koosneb neljast praktilisest, vabavaralisele mõtlemisele ja linnaruumi ühendamisele pühenduvast töötoast. Rohkem infot: vabalinn.kultuurikatel.org.