Anneli Ammas: Eesti Vabariik, nõudmiseni

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Ausalt, mulle meeldisid laupäeval need 315 inimest, kes Rahvakogule tulid. Nad olid oma tõsises mõttetöös, oma pisikeses teos isamaa heaks lihtsalt ilusad. Kui rahvakogupäeval sai 500 inimest – lisaks kogulastele ka lauajuhid ja muidu abilised – mõnes poliitilise elu küsimuses targemaks, siis oli kogunemisel mõtet. Kui igaüks oma teadmisi kodustele või tuttavatele edasi rääkis, oli tulu mitu korda suurem.

Kui lauluväljakult koju jalutades või sõites valdas osalisi ja vabatahtlikke korraldajaid tunne, et neil on oma pisike roll Eesti ühises asjas – tasus kulutatud raha ja vaev end ära. Ja kui seda tunnet õnnestus kodus veel kelleski sütitada, on lootus, et võib-olla need tuhatkond Eesti inimest ei tunne end enam mõttetu mutrikesena.

Kui poliitelus igapäevatöö tegijad veidigi jälgisid, kui tõsiselt vabatahtlikult kokku tulnud ühiskonna korraldamise üle aru pidasid, oli see neile vajalik meeldetuletus, et inimesed pole rumalad ja neil pole ükskõik. Ja kui valitud poliitikud siis peeglisse vaatasid ja mõtlesid, miks poliitilised näod inimestele eriti viimasel ajal kohe üldse ei meeldi – siis võis see olla üks veetilk, mis tuima kivisse auku uuristab. Kui need kaks kogu – vabatahtlikud ja valitud – oleks samal ajal samu valikuid teinud, ei pruukinuks tulemused üldse väga erinevad olla.