Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/04/09/1682064t1h393b.jpg)
Teadmine, et Ida-Viru keskhaiglas mullu tehtud üheksast maovähendamise operatsioonist lõppesid kolm raskete tüsistustega, neist üks patsiendi surmaga, sunnib taas üles tõstma teema väikehaiglate tuleviku kohta. Soov pakkuda igakülgset ravi just kodu lähedal on hea seni, kuni ollakse valmis tunnistama kodulähedase raviasutuse võimaluste piire. Iga operatsioon on risk, ja operatsiooni tegev arst riskib päevas mitu korda. Ent kui haigla võimalustest kaugemale astutakse ning inimeste tervis põhjendamatult ohtu pannakse, muutub risk õigustamatult suureks.
Ometi see risk võeti. Just piisavate kogemuste puudumine on see, mida sotsiaalministeeriumi juures tegutsev tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon haiglale ette heidab. Formaaljuriidiliselt võib selliseid operatsioone teha igas raviasutuses, millel on üldkirurgiliste teenuste osutamise tegevusluba. Kuid on olemas selged soovitused kogemuste kohta, mis selliseid operatsioone tegeval kirurgil olema peavad: vähemalt 50 lõikust, kus kogenud kolleegi assisteeritakse, lisaks 30 lõikust, kus kogenud kolleegi assisteerimisel lõigatakse. Ja alles seejärel tohiks kirurg ise opereerima hakata.