Marge Reinap: tubakatööstuse mure

Marge Reinap. Foto: TAI

Alati kui riigid võtavad tõsisemalt teemaks suitsetamise vastu võitlemise, hakkavad meedias ilmuma sõnavõtud, mis seavad kahtluse alla kogu tegevuse mõttekuse ja õiguspärasuse. Ministeeriumidesse ja teiste otsustajate juurde hakkavad nõudma sissepääsu ja märgukirju saatma tubakafirmade esindajad, suhtekorraldajad ning muud tubakatööstuse majandushuvisid esindavad organisatsioonid ja isikud. Kõik nad räägivad justkui ühest suust: puuduvad piisavad teaduslikud tõendid, salakaubandus suureneb, täiskasvanud inimeste valikuvabadust ei tohi piirata, tegemist on legaalse tootega ja piirangute karmistamine takistab majandusvabadust. Hoopis laste ja noorte harimisega tuleb tegeleda.

Täpselt nii on läinud Euroopa Liidu tubakatoodete direktiivi arutelu Brüsselis, teistes ELi liikmesriikides ja nii on see ka Eestis. Siinsest meediast on kõlama jäänud väited, et valitsuse positsioonide koostamisel ei kuulata tubakatootjaid, -maaletoojaid ja -müüjaid ehk siis tubakatööstust. Nende arvamustega ei arvestata ja kirjadele ei vastata. Tekib küsimus, miks kogu see mure?

Kas tubakatööstus muretseb selle pärast, et aastas sureb maailmas kuus miljonit inimest suitsetamisest põhjustatud haigustesse – sealhulgas pahaloomulistesse kasvajatesse, südame-veresoonkonna ja hingamisteede haigustesse? Kõik need on kroonilised haigused, mille kulg on pikk ja vaevaline nii haigele kui ka perele ning ravi kulukas. Kas nad muretsevad selle pärast, et kuigi teadlikkus tubaka kahjulikkusest on kõrge, suitsetab Eestis pidevalt 15-aastastest poistest 16 ja tüdrukutest 10 protsenti? Või on nad mures tekitatud ulatusliku majandusliku kahju pärast, mida tubakatoodetelt kogutav aktsiis kuidagi ei kata.