Kas dändi südant tunned sa?

Jevgeni Onegin (Linus Börjesson Rootsist) ooperi duellipildis. Foto: Alan Proosa

See lavastus on nii sisult kui ka vormilt puhas retro, kuid ei mõju sellena, sest riimub ideaalselt ajatu alusmaterjaliga.

Vanemuise teatri ooperiosakond elab väliselt justkui likvideerimiseelses staadiumis: püsitruppi koondatakse vaikselt ning juba teist hooaega järjest tuleb välja kõigest üks uuslavastus. Tänavu oli selleks laupäeval teatri väikeses majas esietendunud Pjotr Tšaikovski «Jevgeni Onegin» (1879).

Autor ise, kes ei nimetanud oma teost mitte ooperiks, vaid «lüürilisteks stseenideks», oli selle puuduste ja voorustega väga hästi kursis juba enne esmaettekannet. Tšaikovski pihtis erakirjas tuttavale, et «Onegini» sisu on lihtsavõitu, samuti pole selles muusikadraamas lavalist liikumist, traagilisust ega teatraalsust, kuid «teos on kirjutatud siiralt, siirusele panen kogu oma lootuse».