Mikk Salu: vasakule

Mikk Salu Foto: Toomas Huik

Mõnikord satud lugema teksti, mille puhul mõtled: selle oleks tahtnud ise kirjutada. Andreas Kaju eelmisel nädalal Delfis ilmunud «Mõned mõtted hukkuvad tõlgitsustesse» on üks sellistest. Ühelt poolt oli see Kaju kommentaar Mari-Liis Lille furoori tekitanud kõnele loomeliitude pleenumi aastapäeva tähistamisel, teisalt aga üldistus praegu Eesti ühiskonnas toimuva kohta.

Lille kõne oli hea, aga nagu ka Kaju mõista annab, varjamatult ideoloogiline. Mitte halvas mõttes; lõpuks kannab ju peaaegu iga arvamusartikkel ajalehes mingit maailmavaadet, igal inimesel on mingid poliitilised eelistused – nende väljendamiseks ei pea kuuluma parteisse või parlamenti. Pigem Kaju isegi imestab, miks Lille kõnet üritatakse käsitleda apoliitilisena ja näha selles ideoloogiülest nomenklatuuri kriitikat. Viimast see ei olnud, vaid ikkagi väga selge sotsiaaldemokraatliku maailmavaate väljendus. Selle maailmavaate, kus riigil nähakse suuremat rolli. Kus võrdsus tuleb eespool vabadust, ühiskond eespool üksikut, kus riik jagab ja sekkub rohkem.

Tegelikult ütles Lill poeetilises keeles sama, mida näiteks sotsiaaldemokraat Rannar Vassiljev poliitilises keeles (makse tõsta ja ümber jagada). Veel kord, Lille kõne oli hea ja ülal öeldu ei ole kriitika. Maailmavaateliselt oleks minu valikud teistsugused, aga kui keegi räägib hästi oma veendumuste kaitseks, siis tuleb seda tunnustada.