Märt Põder: nõiajaht

Miks ma võrdlen nukuteatri süüdistamist autoriõiguse rikkumises inkvisitsiooniga? Sest kõrvaltvaatajatele on need süüdistused sama arusaadavad nagu kunagised süüdistused nõidumises. On raske uskuda, et kultuuriministeerium ei teaks, et autoriõiguse seaduse järgi on lubatud «teose kasutamine karikatuuris, paroodias ja pastišis».

Mis «Shrekis» autorile nii hirmsat tehti siis? Lavatükis üritab üks kuri kuningas vangistada kõiki muinasjututegelasi. Leping «Shreki» õiguste valdajaga nägi ette, et need tegelased võiks pärineda kohalikest lastelugudest. Niisiis on pika loo ühes episoodis teiste kirjanduslike karakterite kõrval laval ka naksitrallid, Klaabu ja Sipsik. Midagi jubedat nendega ei juhtu, kõik nad pääsevad õnnelikult.

Tegelikult pole sellises kontekstis autoril sõnaõigust, kas tema tegelasi tohib kasutada. See on loomingulise vabaduse küsimus. Seaduses märgitud «pastišš» on traditsiooniline kunstilise väljenduse viis, kus kasutatakse varasematest teostest pärit motiive, tegelasi, stiili jne. Autoril oleks võimalus pastišši keelata, kui ta registreeriks oma tegelased kaubamärgina. Sipsik on kaubamärk: keegi müüb selle kaubamärgi all lastekaupu, keegi aga tegeleb õlle ning muude karastusjookide jae- ja hulgimüügiga... Kas tõesti on see mõistlikum kui karakterite episoodiline ülesastumine lastelavastuses?