Rahvakogulaste kõhklused, kahtlused ja lootused

Aapo Reitsak Tartus Toomemäel asuval Friedrich Struve monumendil (autorid Olav Männi ja Udo Ivask), mis kajastab inimmõtte pürgimist kosmosesse. Foto: Kristjan Teedema

Tartlane oli enne Rahvakogusse kutsumist jõudnud mõelda, et sinna võiks küll minna – ja kutsutigi –, aga kohtlanõmmelanna lausa ehmus, kui Rahvakogule kutsuja ühel õhtul ukse taha ilmus, kuid kohusetundliku inimesena andis temagi nõusoleku Tallinna sõita.

Aapo Reitsak (26) on Rahvakogu materjalid tõsiselt läbi vaadanud, perega ja tuttavatega asja üle aru pidanud. «Mulle tundub, et see on selline railroad show – nagu inglise keeles öeldakse,» arutles IT-vallas töötav ja Tartus Uru noorteteatrit juhendav mees.

«Paber, mis saadeti, on minus asja eesmärgipärasuses väikesi kõhklusi-kahtlusi tekitanud, et kas see pole nii, et poliitikud annavad meile võimaluse oma sõna öelda, aga see ei otsusta pärast midagi,» rääkis ta. «Need ettepanekud, mis saadeti, on suhteliselt kahjutud, aga teiselt poolt võib-olla natuke absurdsed, nagu see viimane, kas presidenti peaks rahvas otse valima.»