Põgenemine tegelikkusest

Nikolai Baturin Foto: Elmo Riig / Sakala

Mitmedki filosoofid möödunud ja praegustest aegadest, nii meilt kui mujalt, on selgitanud ilukirjandusliku väljamõeldise olemuslikku rolli kui õieti ­ainukest tõsiseltvõetavat võimalust põgenemaks käesolevast. Kõik, mis tegelikkuses võimatuks jääb, saab väljamõeldistes võimalikuks, kuna ilukirjanduses kohatav unistamine, mängulisus ja luiskamine kui piiritult vabad teadvusevoolu viljad ei põrku eksistentsiaalsetele takistustele, mis meid muidu tavaelus ängistama ja kammitsema kipuvad. Haruldaselt selgeks saab see asjaolu just nimelt Baturini loomingut lugedes.

Seni viimases romaanis «Lendav hollandlanna» jätkab salapärane ja analüütilisele kirjandusteadusele endiselt tabamatuks jääv sõnameister varasemast loomingust tuttava avar­ilma dimensioonide laiendamist ja semantilist liitmist, lõimides nõnda kokku varasematest fiktsioonidest tuttavaid maastikke, tegelaskujusid ja elufilosoofiat, täiendades nimetatud ainest üha uute tähenduste, veidrate kujundite, mütoloogiliste allusioonide, pööraselt julgete fantaasia- ja sõnamängude ning jätkuvalt kriitilise tegelikkusekõnetusega.

Baturin kui erinevatele eksootilistele paikkondadele meisterlikult iseloomulikku välja toov poeetiline kirjeldaja kaldub tellurismi ja läheneb seega maagilisele realismile, kuid mitte ainult. Ühekäelise mehe, ofiolaatriapreester Marabi, timukast kirikuõpetaja ja tegelaste teisikute kui romaanist romaani liikuvate avarilma põlisasukatete taasilmumine vaadeldavagi romaani lehekülgedel on oma korduvuses oneroidne, unenäoline ja sürrealistlik elamus, mis veel kaua pärast teose käest panemist lugeja alateadvust painab.