Parim elusalt

Otse Norrast: Marko Kaldmaa Lasnamäe turul kauplemas. «Kinnitusklamber kammkarbil annab ostjale sõnumi kvaliteedist ja värskusest ning hoiab karbipooli suletuna, et säiliks niiskus,» ütleb ta. Foto: Toomas Huik

Värske kammkarbiga tuleb köögis õrnalt ümber käia, selgub kõnelusest tuuker Marko Kaldmaaga, kes juba kümnendat aastat Põhja-Norra vetesügavuses polaarjoone lähedal kammkarpe korjab ja neid Eestisse toob.

Kammkarbid on kõige paremad värskelt, elusalt, ütleb tuuker Marko Kaldmaa, kes nii mõnigi kord, kui lihavõileib merele minnes koju jäänud, oma väikesel tuukrilaeval äsja merepõhjast korjatud kammkarbi noaga avab, sisikonnast puhastab ja otse karbist sööb. Lõikab viilud sisse, jahvatab õige pisut laimipipart peale ja rohkem polegi äsja merest püütud karbile vaja – see on nagu carpaccio. 

Maitseks piisab ka tilgast sidruni- või laimimahlast ja/või soolast-piprast. «Kuidas kellelegi meelepärane või mis parasjagu käepärast on,» tutvustab ta Norras õpitud kõige lihtsamat moodust kammkarbi magusa varjundiga, pisut hiidkreveti-sarnast õrna valget liha nautida. Võib ka üldse ilma maitseaineta proovida, sest mere soolasus on karbil juba looduse poolt sees.