Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Marti Aavik: kas õlu on Eesti nafta?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Mitte ainult maksu suurus pole inimestele tähtis, vaid ka küsimus, kes veel makse maksab ja mida maksuraha eest tehakse. Tasub mõelda kodanikutunde ja maksumaksjaks olemise seosele. «No taxation without representation» – ei maksudele, mille üle otsustamises ei saa ise osaleda – oli üks Ameerika iseseisvussõja loosungeid ja kolonistide maksustamise üle otsustamine kauges Briti parlamendis oli üks selle sõja peamistest põhjustest.

Loosungi saab keerata ka teistpidi: kui valitsuse tulud ei tule kodanikelt, vaid näiteks naftamüügist, välisabist või väga kitsalt ringilt, tekkib loomulik kiusatus öelda, et teil, niinimetatud kodanikud, pole ka tulude jaotamise juures sõnaõigust. Valitsusest saab üleolev kingituste jagaja, rahvast tegusate otsustajate asemel almuseid ootav mass: näpuotsaga tsirkust ja leiba teile, võim ja luksus meile. Naftariik Norra on küll vastupidine eeskuju, aga palun tooge näiteid Norra järgijatest!

Loomulikult meeldiks igaühele, et makse maksaks «keegi teine», ent suures plaanis tundub siiski kasulikum, et maksude maksmise valu tunneksid omal nahal võimalikult paljud. Kui on maksumaksja tunne, siis on lootust, et tahetakse olla valitsejate suhtes nõudlikud.

Tagasi üles