Kirjaniku paralogism paneb mõtlema sellest, et eesti loomeintelligents hakkab pronksööd juba mütologiseerima. Protesteerimine, streikimine, meeleavaldused – kõik see on Eestis juba olemas. Ja see ei tohiks muutuda marodööritsemiseks. Eraettevõtja ei tohiks kannatada selle all, et mingi kindel sotsiaalne grupp on sattunud riigi poliitilise eliidiga konflikti. Urmet aga vastupidi, pakub pidada valitsuse ja ühiskonna vahelist dialoogi, toetudes poeröövidele ja kreeka protesti «romantismile».
Kreeka stsenaariumit Eestis ei tule. Esiteks, absoluutselt erinev mentaliteet. Teiseks, Eesti valitsus reageerib kiiresti ja pakub konflikti lahendamiseks vahendeid. Peamine asjaolu, mis Urmeti ja tema kaasmõtleja vaateväljast välja jäi, on presidendi poolt korraldatud ümarlaud ja rahvakogu. Protestiaktsioonid, mis võiksid muutuda massilisteks rahutusteks ja sellega välja teenida teise pronksöö tiitli, on juba toimunud. Valitsuse reaktsioon oli suunatud mitte kruvide ülekruttimisele ja rahulolematute provokatsiooniks, vaid dialoogi välja töötamiseks.