Uus peab lõpuks tulla saama

Arhitektuurivõistluse võidutöö «Neli nurka». Foto: Repro

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud enam kui 40 aastat Nõukogude võimu kujundasid paljusid Ida-Euroopa linnasüdameid üsna ühtmoodi. Olles viimase kümmekonna aasta jooksul neist paljusid Tartu-suurusi linnu külastanud, saab peamise jaotajana nimetada vaid linna vanusest tulenevat eripära. Ehk siis vanalinnaga või ilma. Kui vanalinna just pärast sõjapurustusi päris maha ei kantud, nagu meil paraku Narvaga juhtus.

Aga sel või teisel juhul laiusid linnasüdames mitmed väljakute või sageli ebaõnnestunud parkidega tühialad. Ebaõnnestunud ses mõttes, et tüüpiliste nõukogudeaegsete haljasaladena jäid nad enamasti kiduraks – liialt väiksed, et rahu ja eraldatust tagada, ja küllalt suured, et jalgsi kõndijale eesmärgitu tühik tekitada.  

Siiski – mida aasta edasi, seda enam on asutud neid pommivilinais tekkinud tühimikke täitma. Valdavalt kesklinlike suurhoonetega kas administratiivsel või ühiskondlikul otstarbel, harvem korterelamud, kuid enamasti siiski bürood ning kaubandus ja teenindus, piisavalt suure ruumi korral ka nende kõigi segalahendused.