Viru nurga taga on ärika paradiis…

Ärikast kunstnikuks: tuleval aastal loodab Margus Sulengo kunstiakadeemias maali eriala lõpetada. Taustal ongi tema Viru-teemaline taies «Toitumisahel», mida ehk kunagi näituselgi näha saab. Käes hoiab ta aga omaaegset võlukepikest, mis kõik uksed avas – Viru hotelli külalisekaarti. Foto: Liis Treimann

Peatselt kinodes esilinastuvas dokfilmis «Viru. Vabaduse saatkond» käsitletakse ka nn Viru ärikate teemat. Elukunstnik Margus Sulengo oli üks neist.

Kui tänapäeva noortele mõjub ainuüksi sõna «ärikas» üsna veidralt, mis siis veel muudest ammustest asjadest rääkida. Ent veel veerandsada aastat tagasi teadis igaüks, mis on «kuluvad», «pibo» või «kortsu».

Kireva saatusega Margus Sulengo sai esimest korda ärikatest aimu Tallinna ehitus- ja mehhaanikatehnikumis õppides. Maapoisile oli varsti selge, et kel seljas popid välismaa riided, on igas mõttes kõvad vennad, ning tagantjärele võib öelda, et see kool oligi ärikate – Nõukogude Eestisse saabuvatelt välisturistidelt ostetud kauba kasuga edasimüüjate – taimelava.

Praegu kunstiakadeemias maalikunsti tudeeriv Sulengo valmistab ette diplomitööd ärikate subkultuuri teemadel ning kinnitab, et TEMTi nime kohtab endiste ärikate CVdes sageli.

Kui sul olid ikka koonuskannaga kauboisaapad ja Montana teksad jalas ning Seppälä särk seljas, olid tehtud mees. Kõik see oli olemas Sullil, paar aastat vanemal koolivennal, kellega Sulengo algul niisama igavusest Viru hotelli kandis kaasa jõlkus, kuni aegamisi ka ise ärikate seltskonda imbus. See juhtus 1970ndate teisel poolel.

Ärikaks saada polnud lihtne. Ilmtingimata oli vaja tunda kedagi, kes asjaga juba tegeles ja tundis kedagi, kuid lisaks pidid tulevasel ärikal olema teatud iseloomuomadused – eeskätt lõbus loomus ja väga hea suhtlemisoskus.

Ja eks ka raha pidi oskama lugeda, mis sest, et vahel kogu päevaga teenitud papp – tavainimese kuupalk – ühe õhtu jooksul  Mündi baaris või Vana Tooma restoranis pidutsedes haihtus. Kuid lõplikult sai Sulengo ennast ärikaks pidada alles pärast seda, kui Viru «kontor» (loe: erariietes miilitsad)  ta valuuta omamise eest kinni võttis ning ta sellega kamraadide ees plusspunkte teenis.

«See oli suletud süsteem, võõrad hotelli juures tolgendajad võisid kergesti vastu nina saada,» kinnitab Sulengo, kelle tutvusringkond suurenes kiiresti. Nüüd kuulusid sellesse peale Sulli ka Pänn, Tšiki-Priki, Prill Viki, Kummi Arno ja paljud teised. Elustiilgi muutus – hommikul sai kaua magada, sest tööle polnud põhjust minna, ja vahel sai võetud takso, et mõnes Leningradi restoranis lõunatada ning siis tagasi sõita. Pideva pinge tõttu tuli tihti tahtmine ka viina võtta.

Popid riided ja ABBA plaadid
Kõige ägedamat äri tehti Virus riietega – nõukogude inimesi oli tüüdanud poodides müüdav moest läinud ja ebakvaliteetne, ühtmoodi toonides kaup. Taheti ikka midagi sellist, nagu võis – vähemasti Tallinnas – näha Soome televisioonist või Nõukogude kesktelevisiooni saatest «Välismaa estraadimeloodiaid ja -rütme».

Eeskätt huvitasid rahvast välismaised teksapüksid, millel Montana või Lee Cooperi märk peal. Ent tegelikult läks kaubaks kõik, mis lääne päritolu – isegi (kantud) sokid, sukkpüksid, näts, velvetpüksid, kauboisaapad, kellad, sigaretid, välismaa kilekotid, päikeseprillid, võõrkeelsete kirjadega T-särgid ja Karhu-pibod, jooksukingad, pornoajakirjad, heliplaadid ja nii edasi.

Kui turist müüs vahel kauba lausa enda seljast, jalast või kohvrist niigi kasumiga, teenis ärikas seda edasi müües poole juurde. Näiteks võis 80ndatel paari firmasildiga teksapükse ärikalt soetada umbes 150 rubla eest, T-särk, ABBA plaat või elektronkell maksid 50–70 rubla, sukkpüksid 20 ja pakk Marlborot 10 rubla. Stereofooniliste muusikakeskuste eest, mis soetatud Berjozka-nimelisest valuutapoest, tuli aga järgmisel ostjal välja käia ligi poole aasta palk ehk vähemalt 500 rubla.

Omaette klassi ehk kõrgema pilotaaži ärikate pärusmaaks olid antiik ja väärisehted.
Sulengo usub, et nõukaajal võinuks Viru keskuse suuruse poe täiesti tühjaks müüa paari päevaga.

Pikk toiduahel
Soomlaste piiramine algas juba sadamas – seal fikseeriti ka, kui palju on neile vastu tulnud turistibusse ja kuhu need sõidavad. Hotelli juures üritati soomlaste hulka sulanduda ning nõnda majja sisse lipsata.

Tõsi, seda võisid katsetada vaid need, kelle sihverplaat polnud miilitsatöötajatele tuttav. Õnnega koos oli aga see, kel õnnestus soomlastega mõnda numbrituppa pääseda – seal oli hea rahulik diili teha.
Esemete eest makstavat hinda upitas nn toiduahel, sest hotellitöötajad tahtsid saada oma osa.

Kolme rublat ootas hotelli sisenemise eest uksehoidja, restoranis või grillbaaris šveitser, meelehead lootis korrusekorrapidaja ... ja sedagi võeti vastu vaid tuttavatelt nägudelt. Toiduahelas oli koht ka varietees või baarides pesitsenud valuutaprostituutidel, kes töötasu meelsasti rublade eest maha müüsid. Numbritoas õnnestus neil vahel ka kaupa soetada, ning et sellest kiiresti ja kärata lahti saada, kasutasid nad taas ärikate teenuseid.

Viru hotelli ümbruses oli ärikatel kaks peamist strateegilist punkti: üks parkimisplatsi taksopeatus (praegu on sellel kohal Viru keskus), teine täpselt teisel pool hotelli, kus asusid Pepsi-Cola putkad. Kui turist hotellist väljus, suundus ta tõenäoliselt just sinna või tänna.

Ja mõlemas kohas seisid mõttelises järjekorras ka ärikad, kes mööduvate välismaalaste poole ükshaaval, vastavalt järjekorrale pöördusid. Mõnikord ei kadunud selline «saba» terve ööpäeva jooksul. Oli ju õnnemäng, kas sommidel, kellelt kaupa küsiti, oli üldse kaasas midagi müügikõlblikku või mitte.

Ärikate ohjeldamisega tegelenud miilitsatöötajad ja nende erariides kolleegid olid enamasti väga hoolikalt valitud ja peamiselt venelased, keda ära osta oli võimatu. Leidus ka näiteks tehnikaülikoolis õppivaid sportlikke «rahvamalevlasi», eeskätt vene noormehi, kelle ülesandeks oli ärikaid sõna otseses mõttes taga ajada.

Sulengo näitab üht 80ndate keskel ilmunud Õhtulehte, mille rubriigis «Linna administratiivkomisjonis» on kirjas, et mööblimaja töötaja Andres Tomingas, kaubamaja valvur Vadim Smirnov ja Tallinna Autovedude autojuht Harri Soodla said 50-rublase administratiivkaristuse, sest «püüdsid osta välisturistidelt esemeid».

Muide, kuna Nõukogude Liidus oli töölkäimine kohustuslik, olid need töökohad fiktiivsed – autojuhina oli Harri Soodla küll töötajate hingekirjas, aga tema autovedusid tegid teised. Soodla võttis välja vaid palga ja andis selle enda asendajatele.

Sulengo ise «töötas» toona Pelgulinna elamuehitusvalitsuses katlakütjana. Oli kuidas oli, aga lõpuks siirdus Margus Sulengo hoopis Leningradi. «Seal oli palju rahulikum ja asju sai palju kallimalt müüa,» põhjendab ta. Ka oli seal tunduvalt lihtsam lääne turisti mängida – konkurents Pribaltiiskaja ja Pulkovskaja hotellis puudus täiesti.

Tulemas ärikate kokkutulek
Sulengo tunnistab, et tema on tegelikult viimase põlvkonna ärikas. Siis tulid juba 1990ndad ning kel pappi oli, sai moekraami ise üle lahe Soomest tuua. Viisaka äritsemise vahetasid välja kuritegelikud, dressides ja nahktagides grupeeringud, kes rikastusid pigem vägivalda või hirmutamist kasutades.

«Mäletan, kuidas 90ndate algul ise turistina Viru hotellis elasin ja õhtul aknast nägin, kuidas hotelli ees soomlast peksti ja tema kaelaketti ära kisti. Ma olin šokis! Pärast seda ei käinud ma aasta või paar üldse Eestis,» räägib soomlannaga abiellunud ning toona Soome kolinud Margus Sulengo. 

Praegu korraldab ta esimest Viru ärikate konverentsi ja kokkutulekut. See toimub juba aprillis ja nimekirjas on lausa 300 inimest. Iseasi muidugi, kui palju neist kohale tuleb.

Sõnaseletusi

Näiteid ärikate kõnepruugist

Firma – soome turist

Varts – ärikas

Viru lind – prostituut

Kuluvad – teksapüksid

Logarid – lohvakad, alt kitsenevad teksapüksid 80ndatel

Kotad – puust kingad

Kama – kaup

Kama kassi – kaupa täis kohver

Kortsu – kondoom

Tabuun – kasum

Dödö – deodorant

Markovka – (vene keelest) Soome mark, eestlased kutsusid (vene keelest tõlgituna) ka porgandiks

Purukummi – näts

Pusa – sametist või froteest dressipluus

Pibo – kootud suusamüts, kuhu oli sisse kootud sõna «Karhu»

Kilekas – nailonist tuulepluus

Tossud – jooksukingad

Kontor – hotellimiilits, KGB nuhid

Lenska – Leningrad

Priba – hotell Pribaltiiskaja

Pulk – hotell Pulkovskaja