«Mind loeti ammendunud materjaliks.»

Intervjuu Päästeametis Kalev Timbergiga. Foto: Andres Haabu

Päästeameti peadirektori ametist lahkunud Kalev Timbergi (63) sõnul ei avaldanud siseminister Ken-Marti Vaher uue juhi otsimisel vähimatki soovi temaga ameti olukorrast ja uuest juhist rääkida.

Teie viimane tööpäev oli 28. veebruaril, mil ei olnud veel päris kindel, kes teilt teatepulga üle võtab. Missuguste mõtetega tol õhtul koju läksite?

Suure lootusega, et päästeameti peadirektor tuleb meie seast, kuna konkurss loeti toimunuks. Minu kommentaar oli selline, et kõik kolm meest (peadirektori asetäitjad Ain Karafin, Kuno Tammearu ja Alo Tammsalu – toim) on võimelised ametit juhtima. Nendest kõige kogenenum on Karafin.

Ausalt öeldes oli tunne hõre, kui tead, et homme ei pea enam tööle minema, aga olin veendunud, et ükskõik, kes neist kolmest tuleb, jätkub päästeameti rahulik ja mõistlik arengujoon.

Missugust mõju avaldas politsei- ja piirivalveameti peadirektori konkursiga toimunu?

Eks see jättis oma varju. Kui jaanuaris toimus ministeeriumi saalis aastakokkuvõtte tegemine, siis ma ütlesin oma suhtumise välja. Ütlesin, et on tekkinud või tekitatakse arusaamine, et sisejulgeoleku ametites on kõik ligadi-logadi ja nagu oodatakse julget ja teadjat meest, kes lööb korra majja. Suundumus oli sinnapoole, et on vaja tuua väljastpoolt juhid, tuua värsket verd sisse. Kui omal ajal tegime sisekaitseakadeemiat, siis mõtlesime, et loome akadeemia, kus teatud aja möödudes saavad lõpetajatest juhid. Õpetasime neile eriteadmisi, et juhtida organisatsioone, mis on kogu maailmas kinnised.

Mulle ei meeldinud rõhuasetus, kus rõhutati, et politsei- ja piirivalveamet ning päästeamet on suured organisatsioonid. Seda need on, aga sinna tuleb alati ette panna, et pole lihtsalt suur organisatsioon, vaid suur politseiorganisatsioon ja suur päästeorganisatsioon.

Nende ametite inimesed peavad olema ette valmistatud professionaalseks tööks ja neil peavad olema eriteadmised. Kui inimene tuleb kõrvalt, siis on tal vaja aega, et kohaneda ja õppida, kuid päästetöö pole koht, kus harjutada, vaid juhid peavad hakkama juhtima ja otsuseid vastu võtma siis, kui käskkiri saab allkirja. Sellest sõltub vahel inimeste elu, vigade hind on kõrge.

Suhted päästes, politseis ja kaitseväes on kujunenud läbi pikaajalise suhtlemise, kus üksteist väga usaldatakse. Ilma usalduseta ei saa sellises organisatsioonis töötada.

Seda, et värsket verd oleks juurde vaja, te siis üldse ei poolda?

Värske vere juurdetoomine võib olla õige, aga see ei pea toimuma verelaskmisega organisatsioonis. Nii tekitatakse organisatsioonis tunne, et «ülejäänud on ette nähtud põllul käimiseks, aga juhid me teile leiame».

Praegu tekitati selline tunne. See on esimene samm politiseerimise suunas. Ma ei kahtlusta kedagi, aga see on võimalus politiseerida organisatsiooni.

Ma ei lülita seda võimalust välja, et mujalt ei tohi üldse tulla. Aga see inimene peab ütlema, et see on tema missioon pikemaks ajaks, mitte ei lähe sinna katuseparandajaks.

Siseminister [Ken-Marti Vaher] ootab politsei- ja piirivalveametis politsei ja piirivalve osa ühtesulatamist, kuid sõna «sulatamine» tähendab kõrget temperatuuri. Süsteemi tuleb mõjutada, kuid see peab maha jahtuma.

Igal organisatsioonil on oma identiteet. Ma arvan, et politsei- ja piirivalveameti ühendamisel tehti viga identiteedi lõhkumisega. Võib-olla oleks pidanud rohkem rõhutama mitte ühendamist, vaid et on loodud uus organisatsioon. Minister on leidnud mõtte, et seda võiks teha läbi uue juhtimise.

Ärijuhtimises on väga edukaid mudeleid, aga ma tahan öelda, et neid võivad edukalt kasutada ka need, kes on saanud koolituse sisejulgeoleku valdkonnas. Näiteks teenusepõhine juhtimine. Seda me praegu rakendame. Meie päästeohvitserid on läbinud maatriksjuhtimise kursused. Ega me ei ole ka maalt tulnud.

Samas jäeti politsei- ja piirivalveameti toonase peadirektori Raivo Küüdi korraldused lihtsalt täitmata.

Nad tegid vea – kasutati mõõtureid (taatlemata kiirusemõõtjaid – toim), mida poleks pidanud. Peadirektor võttis otsuse vastu, andis korralduse see tegevus lõpetada. Ka mina ei aja näpuga järge mööda paberit, kas korraldus on täidetud. Selleks on olemas struktuurid, kes seda vaatavad.

Politsei- ja piirivalveameti rängim viga oli see, et keegi valetas ja võimutses ja andis käsu neid mõõtureid kasutada ning kohapealsed ei näinud või nägid ja ei kandnud ette.

Minu arvates ei omanud see sündmus nii suurt tähtsust, et selle pärast pidanuks peadirektor lahkuma. Demokraatia on õigus eksida. Kui sul on õigus otsustada, siis sul on õigus eksida. Kõige parem on see, kui eksinud inimesele antakse võimalus asja parandada.

Kui rahul olete, et päästeameti juhuks valiti Kuno Tammearu?

Tammearu on esimese lennu lõpetaja, töötas päästes juba enne akadeemiasse tulekut. Ta on väga hästi ette valmistatud. Ta on vastutanud peadirektori asetäitjana demineerimise käekäigu eest ja pidanud vastu ka selle, kui otsustasime komandode arvu vähendada. See oli meie jaoks raske otsus ning tema oli see, kes käis mööda valdasid ja ka poliitikutele asju seletamas.

Tammearu on võitlustandril saanud karastuse. Olen veendunud, et ta saab hakkama, kuna ta on selge sirge ütlemisega ja oskab ka ütlemata jätta. Ma arvan, et päästeamet sai hea juhi.

Millised saavad olema tema suurimad väljakutsed?

Tammearu peab oma meeskonnaga looma endale pikema perspektiivi. Ta tuli juhiks nüüd, kui sisuliselt lõppevad meie esimese dokumendi «Ühtse päästeteenistuse kontseptsioon» ülesanded, mis kinnitati 1991. aastal Edgar Savisaare poolt ja kus oli kirjutatud ilma tähtaegadeta, kuhu tahame jõuda.

Meil on riigis planeerimisformaadid, kus on rõhk finantsidel. See ei ole õige, sest peab andma võimaluse mõttel lennata. Tuleks teha 10–15 aasta pikkune kontseptsioon, et me teaks, mille poole liigume. Tammearu ülesanne on panna kokku uus visioon.

Teine väljakutse on riigi oma – peab leidma raha, et vääriliselt tasustada ja motiveerida töötajaid. Inimesed ei peaks oma põhivajaduste rahuldamise pärast muretsema. Meie päästemehed on väärilist tasu väärt. Neil on väga kõrge professionaalsus.

Rootslased jälgivad tähelepanelikult, mida teeme. Nad on öelnud, et kui nad meiega 1989. aastal esimest korda kohtusid, siis mõtlesid nad, et võime neile järele jõuda 50–60 aasta pärast. Aga praegu nad tunnistavad meie valmisolekut organisatsioonina. Neid on alati üllatanud, et oleme nii väikese eelarvega loonud päästeteenistuse, millel on nendega sama palju funktsionaalseid sihte. Näiteks Leedu kolleegid ütlevad, et oleme kogu aeg neist sammu ees. Häbeneda pole meil midagi.

Peale palga. Vaatasin mõni aeg tagasi CV Keskuse portaalist, et otsitakse päästjat – palk 547 eurot, millest lähevad maksud maha.

See on naeruväärne. Selle eest on kogu aeg võideldud. Ütlete, et see on väike palk, aga tegelikult on neid vahepeal isegi tõstetud. [Üle-eelmise siseministri Jüri] Pihli ajal tõsteti palkasid 30–40 protsenti ja osal isegi 70 protsenti.

Kui võtate praeguse palga ja võrdlete, mis enne oli ... Aga see pole õigustus. See on seotud riigi majandusliku olukorraga ja tundega, kui tähtis on tema jaoks päästeteenistus.

Kui suur võiks päästja palk olla?

Päästja palk võiks olla 10–15 protsenti üle riigi keskmise, aga see on spekulatsioon. Oleme näidanud ennast kokkuhoidlike mulkidena, kes liigseid kulutusi ei tee. Aga seda kasinust ei saa lõpmatuseni hoida. Ka sel põlvkonnal tuleb lasta elada.

Ühiskonnas peaks tekkima kompromiss, et sellest kasumist, mis on, võiks minna suurem osa inimeste palkadeks. Muidu lähevad inimesed minema. Omanikud peaksid aru saama, et selleks, et raha juurde teha, tuleb osa raha ära anda.

Olukord on selline, et ainult läbi majanduse suudame tõusu saavutada. Meie (päästeamet – toim) raha ei tooda, meie võime kokku hoida. Lätlased saadavad juba tükk aega tulekahju väljasõidule ainult ühe masina. See tähendab, et see jõuab kohale, hindab olukorda ja kutsub vajadusel masinaid juurde.

Meie reageerime teise skeemi järgi. Kui on maja ja inimesed sees, siis on kohe kaks–kolm masinat. Kui poolel teel selgub, et neid pole vaja, kutsutakse masinad tagasi.

Meie masinatel on kõik olemas, mitte nagu Venemaal, et kui põleval korteril on rauduks, siis kutsutakse päästeteenistus, kes saeb ukse eest ära ja alles siis pääsevad tuletõrjujad sisse. Meie mehed oskavad teha kõiki neid asju.

Teie ametiajast jääb meelde päästekomandode sulgemine. Mõistetav, et see oli paratamatus, kuna raha on vähe ja tegevus peab olema efektiivne. Aga kas nüüd on piir käes?

Kõik oleneb nendest meestest, kes teevad raha. Kui nad on nõus osa rahast andma inimestele eluväärikuse tõstmiseks, siis lähevad nad vähem ära ja olukord muutub. Meie oleme komandodega seal, kus on inimesed, sest õnnetused on seal. See on protsess.

Millega edasi tegelete?

Kui nüüd mõelda, kus on minu koht elus praegu, siis ei võtnud ma  vastu veel mingisugust otsust. Võib-olla oleksin ka midagi mõtlema hakanud, aga ilmselt oli meie siseminister väga tööga hõivatud, sest ta ei leidnud aega lahkuvate peadirektoritega kordki kohtuda, et küsida, mis organisatsioonis toimub ja millist pealikku me ette kujutame.

Mina kohtusin ministriga ainult oma lahkumisüritusel, kus ta minu tööd kõrgelt hindas. Enne peadirektori valimist ei küsitud minult midagi. Mulle on jäänud selline tunne, nagu minu peale vaadatakse kui äratöötanud materjalile, ja seega pole mul ka huvi vaadata siseministeeriumi kui organisatsiooni peale, keda saaksin toetada.

Olen seadnud sihi teise kohta – kui päästeamet nõustub. Neil on olemas keemiatalitus. Olen lõpetanud sõjaväeakadeemia ning lahingmürkained, kiirgus ja keemia on minu esimene eriala. Pühendun sellele väikesele, viie inimese suurusele grupile.