Hüvastijätt vana maailmaga

Lavastuse üks väärtustest on eri põlvkondade näitlejate kohtumine: Klaudia Tiitsmaa ja Luule Komissarov. Foto: Jaanus Laagriküll

 Lavastuses «Sajand» jääb Ugala vanema põlve näitlejatel puudu suurt sugu olemise oskusest.

Ülo Vooglaid on nii mõtisklenud, et mida rohkem inimese elus juhtub, seda kiirem on elu ja seda pikem. Ugala teatri näitlejate eri põlvkonnad mängivad «Sajandi» lavastuses nelja tunniga läbi selle, mis ilma näidendi ja teatrita, päris elus, võttis aega sada aastat. Kui võrrelda hiljuti Tallinnas esietendunud Tom Stoppardi «Utoopia rannikut» Tõnu Õnnepalu kirjutatud ja Margus Kasterpalu lavastatud «Sajandiga», on lavastused ja laval juhtuv mastaabilt sarnaselt suured. Mõlemad kirjanikud kirjeldavad oma näidendites aja möödumist.

Ugalas sündinu puudutab rohkem, sest see ei ole vahendus, kus inglise autor meile vene elust kõneleb. Õnnepalu lood on me vaatajale lähemal, on meie omad ja pole üldjuhul nähtud nii, nagu me oleme harjunud arvama.