Proloog

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Sajandiveerand tagasi 1. aprillil pääsesin ma esimest korda oma ihusilmaga nägema Toompea lossi ka seestpoolt. Olin jõudnud keskea veerele, 42 aastat vana. Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni 1920–1922 projekteeritud riigikogu hoone (selle pärisnime varjati) saali olin näinud vaid piltidel ja kroonikafilmi kaadritel. Seal kordus üks ja sama positsioon: võimurid presiidiumis ja saalis mornide nägudega istuvad või siis eksalteeritult plaksutavad, aga ikka kivistunud ilmega enamasti tundmatud, sageli ordenitega ehitud või sõjaväemundris tegelased.

Nüüd olin ma ise sinna kutsutud, avangardseks kujunenud ajakirja Vikerkaar peatoimetajana. Olin koguni oodatud kõnelema. Mäletan, et Toompea lossi siseõue pääslas ühmas keegi mulle üle õla, kui miilitsad karmi pilguga mu passi uurisid, et sisse võib ju siia pääseda, aga välja viiakse juba kongis.

Võtsin oma koha sisse saali külgrõdul, sest parterit täitsid vaid loomeliitude juhatustesse valitud liikmed. Mind valdas väga pühalik tunne, mis võimendus veelgi Mikk Mikiveri avasõnade järel, kui ta kuulutas, et peame oma arutlustes lõpuni minema, kuni sinnamaani, et küsida, kas Eestil on üldse kasulik kuuluda Nõukogude Liitu. Selge: olen väärikas võimukukutajate seltskonnas – oli mu mõte.