Ott Karulin: millest laulab kanaarilind?

Kirjanik Lennart Meri. Foto: Jaan Klõšeiko

Iga uue põlvkonna põhiolemus on kahelda senitehtus. See on loomulik protest maailma vastu, mille loomisel pole saadud kaasa rääkida. Nagu 25 aastat tagasi totalitaarsuses, on ka tänases demokraatias loomeinimeste roll olla kanaarilind, hoiatus läheneva ohu eest.

Mina ja minu põlvkond ja minust vanemad põlvkonnad on minu arvates psüühiliselt saastunud,» nentis helilooja Eino Tamberg 25 aastat tagasi toimunud Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil Toompeal. Pleenumil, mille kahe päeva jooksul esines sõnavõttudega enam kui 50 loomeinimest ning kus avalikult välja öeldud võimukriitika näitas rahvale, et hirmu tundmise aeg on läbi saamas.

Tamberg jätkas: «Mul oli suur lootus, et kui pääseksid juhtima inimesed, kes on neljakümne- või kolmekümneaastased, siis muutuks asi paremaks. Aga üks mu noor kolleeg ütles mulle, et see ei ole kindel. Kuigi nooremate saastuvuse aeg on lühem, puuduvad neil selle-eest ideaalid. Lõpuks tuleb nii välja, et see põlvkond, keda ma täielikult usaldaksin, on need, kes täna on ühe- ja kahe- ja kolmeaastased.»