Poolel teel Utoopia rannikuni

Foto: Siim Vahur

Teatrikriitik, lavastaja ja poliitik Jaak Allik põhjendab, miks praegune eesti teatripublik peaks vaatama Tom Stoppardi triloogia «Utoopia rannik» kahte esimesest osa ehk Priit Pedajase lavastust Tallinna Linnateatris ja Elmo Nüganeni lavastust Eesti Draamateatris, ja miks XIX sajandi vene utopistid ja revolutsioonilised demokraadid on taas olulised.

Juba aegade algusest mäletan vanemate raamaturiiulis kolme köidet sinikollaseid Vissarion Belinski artiklikogumikke. Ja tõesti – need ilmusid eesti keeles aastail 1948–1949. Seega pidas nõukogude võim neid üheks kõige olulisemaks ajuseebiks, mis tuli kiiruga eesti rahvani viia. Belinski varajase pähemäärimisega saavutati, et hiljem pole temast ridagi eesti keeles avaldatud, tunnistan, et ka mina avasin need kogu elu minust käeliigutuse kaugusel olnud raamatud alles mõni päev tagasi.

Pärast seda kui olin kuulnud Taavi Teplenkovi Belinskit nimetamas Venemaad orjuse ja ebausu pesaks, mida hoiavad koos politseinuuskurid ja livreedes tallalakkujaid, ja võrdlemas teda hiiglasliku imikuga, kelle tilluke pea on täis topitud lömitamist kõige välismaise ees ja kelle tohutu abitu keha vähkreb omaenese roojas. Nädal pärast Taavi Teplenkovi Belinskit nägin Rain Simmuli Belinskit Pariisist surmahaigena kodumaale tagasi sõitmas, sõitmas tagasi tsensuuri lõugade vahele, hüüdega, et Venemaal vaadatakse kirjanikele kui vaimsetele juhtidele, mitte aga kui loomaaia-toladele, nagu läänes. Ning pärast seda, kui kuulsin Pääru Oja Herzenit lausumas, et despotismis pole Venemaale võrdset ning kui Hegeli filosoofia asetada pea pealt jalgele, siis on ta revolutsiooni algebraks, lugesin läbi ka Aleksandr Herzeni «Teiselt kaldalt» ning avastasin, et Loomingu Raamatukogu imetlusväärne hoidja Otto Samma on leidnud võimaluse 1970. aastal (seoses Herzeni 100 surma-aastapäevaga!) trükkida ära mõtte, et Euroopas pole välismaal elamist kunagi kuriteoks peetud ega ka Ameerikasse kolimist reetmiseks tembeldatud. Venemaal on lugu aga hoopis vastupidi. Venemaal on isiksust ikka rõhutud, alla surutud, ta pole püüdnudki ennast avaldada. Vaba sõna on Venemaal ajast aega samastatud jultumusega ja isikupärasust mässumeelsusega. Herzen järeldab: «Võib liialdamata öelda, et kui Venemaa poleks nii suur, kui võõramaine valitsemissüsteem poleks nii ebamääraselt korraldatud ja nii lohakalt ellu viidud, siis ei saaks ükski inimene, kellel on natukenegi eneseväärtustunnet, Venemaal elada, sest võimu jultumus, mis ei kohta vähimatki vastuseisu, on mõnelgi juhul nii ohjeldamatuks läinud, et ühegi teise maa ajaloos ei teata sellele võrdset.» Juhin tähelepanu, et selline tekst ilmus Venemaal (st Nõukogude Eestis) kaks aastat pärast 1968. aasta Tšehhi sündmusi 18 000 eksemplaris!